Väärkoheldud kass

Enam ei suuda isegi
mööda seinaääri roomata,
hambutuks löödud kurk
on sisemusse tühjaks kisendatud.
Mind nähes nutab pimegi
mu piinu võib õhust hoomata
valust verine toanurk
kõigest valest, mis mulle sisendatud.

Ma ei tulnud ju ise koormaks,
maiustuste ja hellitustega meelitasid,
õrnalt sõrmitsesid mu karva,
sosistasid, kui väga mind igavesti vajad.
Nüüd ainult jood ja sõimad hooraks,
süüdistad, ise end lööma sind keelitasin,
tähele paned mind üliharva
kui jään ette, mind minema ajad.

Kui mul oli veel pääsemislootus,
mööda seinu ma hiilisin vaikselt,
kuid sa uksest mind minna ei lasknud.
Hirmus kirglikult krabasid sülle,
haaras magusmürgine ootus,
meenus, miks sinu juurde jäin paikseks,
su kleepuv lubadus oli mind kastnud.
Valedega mind nöörisid enese külge.

Teinekord ähvardasid ja peksid,
mõnitasid mu katkutud kasukat,
naersid õelalt mu haledat kuju,
viha hoogu sai haprast skeletist.
Kuidas olin küll sinus ma eksind,
ei tundud üldse su keha asukat.
Üleminek õuduseks oli nii sujuv,
et ei märgand sinus sees peletist.

Mul on kõrini,
jõud on otsas,
nurgas kössitan,
lõppu ootan.
Surmatunnini
soovin, et oskaks
mõista, mossitan,
lootuse kaotan.

Kas tappis mind su julmus või armastus?

Rebasnaine

Ilusate kavalate silmade pilk on tuhmunud,
teie jaoks surun neisse tehisnaerusädeme,
soolased pisarad laintena läike maha on uhtund,
maailmaga kaotand viimsegi sideme.

Kuidas ma püüan kõigest hingest,
silmile manan üledramaatilise kurbuse,
et saaksite osa mu valust ja pingest,
ikka vaid langete kavalate ilusate silmade hurmusse.

Ilusad kavalad silmad täis teeseldud tundeid
varjavad nii palju, mida keegi ei oska näha,
väsinult loevad sekundeid, minuteid, tunde
ja keegi ei aima, et enam ei elada taha.

Kodukass

Palun tule ja kaissu mind võta.
Palun tule ja tee mulle pai.
Palun tule. Oh, palun sind, rutta!
Ütle, et lõpuks kõik korda nüüd sai.