Litsakas naine

Kõik tundub kuidagi õige
ja teistmoodi, kui mina midagi teen.
Kui ma sooritaks massimõrva,
siis tunduks seegi ok endale.

Ma ei taha ju halba, kõigest
käitun nagu inimene, teelt,
kes eksinud on kõrvale.

Püüan õilis olla, plaanitsedes head,
aga ootamatult asjad hirmsad
juhtuvad minuga, teistele teen
seda, mida ei taha, et mulle tehtaks.

Sisetunnet järgin, ei vaeva pead
kuni avanevad silmad:
jälle oma hinge olen määrind mustaks.

Keerukad sotsiaalsed käitumise normid
ununend on õhuavadega purgis
vangistuses sinu silma all kadus
kriitiline analüüsivõime.

Ärakasutatavaks said minu vormid,
moraal libekeeltel komistas ja murdus.
Nööri oksa külge sõlmin sõlme.

Kassiarmastus

Olin juba unustanud, mis tunne
on olla kellegi jaoks terve maailm.
Öösel harjunult end üksi nutsin unne
pisaramärjaks jäi paistetanud silm.

Iseend veensin, et iial mitte keegi
ei tahaks pidevalt minuga olla.
Teised ju minust üldse välja ei teegi,
andsin armastuse suhtes alla.

Aga sina, ihkad kogu aeg minu lähedust,
sinu tunded on siirad, puhtad ja lihtsad,
sulle omab ainult armastus tähendust,
olgu minu rahalised tingimused kuitahes kitsad.

Su kiindumust ei vähenda, et olen depressiivne
ja lasin sind lõigata endasarnaseks munadetuks.
Kassiarmastus must, soe ja karvane ei tunne piire,
ma sindki esmapilgust armastan, mis ka ei juhtuks.

Terve korteri katsid karvavaibaga
ja kusehaisuga kõik asjad märgistasid,
võitlesin pidevalt hirmsa allergiaga,
päästmiseks mul veenid läbi närisid.