Kõik tundub kuidagi õige
ja teistmoodi, kui mina midagi teen.
Kui ma sooritaks massimõrva,
siis tunduks seegi ok endale.
Ma ei taha ju halba, kõigest
käitun nagu inimene, teelt,
kes eksinud on kõrvale.
Püüan õilis olla, plaanitsedes head,
aga ootamatult asjad hirmsad
juhtuvad minuga, teistele teen
seda, mida ei taha, et mulle tehtaks.
Sisetunnet järgin, ei vaeva pead
kuni avanevad silmad:
jälle oma hinge olen määrind mustaks.
Keerukad sotsiaalsed käitumise normid
ununend on õhuavadega purgis
vangistuses sinu silma all kadus
kriitiline analüüsivõime.
Ärakasutatavaks said minu vormid,
moraal libekeeltel komistas ja murdus.
Nööri oksa külge sõlmin sõlme.
No comments:
Post a Comment