Jäetud kass

Üksi oma räpases toakeses
jälgin, kuidas lilled närtsivad.
Imen endasse tolmu
kuni kopsud täituvad.

Üksi kitsas toakeses
kuulen autosid mööduvat.
Aiman, et nendel on elu,
üksteisega halvasti käituvad.

Tähelepanelikult uurin
kärbseid, vangis koos minuga
minu väikeses peakeses,
saatjaks kuiv melanhoolia.

Kas juba ammu surin,
vaikselt kattusin tolmuga
väikeses toas oma peakeses
tolmust sai tolm kõige täiega.

Litsakas naine

Kõik tundub kuidagi õige
ja teistmoodi, kui mina midagi teen.
Kui ma sooritaks massimõrva,
siis tunduks seegi ok endale.

Ma ei taha ju halba, kõigest
käitun nagu inimene, teelt,
kes eksinud on kõrvale.

Püüan õilis olla, plaanitsedes head,
aga ootamatult asjad hirmsad
juhtuvad minuga, teistele teen
seda, mida ei taha, et mulle tehtaks.

Sisetunnet järgin, ei vaeva pead
kuni avanevad silmad:
jälle oma hinge olen määrind mustaks.

Keerukad sotsiaalsed käitumise normid
ununend on õhuavadega purgis
vangistuses sinu silma all kadus
kriitiline analüüsivõime.

Ärakasutatavaks said minu vormid,
moraal libekeeltel komistas ja murdus.
Nööri oksa külge sõlmin sõlme.

Kassiarmastus

Olin juba unustanud, mis tunne
on olla kellegi jaoks terve maailm.
Öösel harjunult end üksi nutsin unne
pisaramärjaks jäi paistetanud silm.

Iseend veensin, et iial mitte keegi
ei tahaks pidevalt minuga olla.
Teised ju minust üldse välja ei teegi,
andsin armastuse suhtes alla.

Aga sina, ihkad kogu aeg minu lähedust,
sinu tunded on siirad, puhtad ja lihtsad,
sulle omab ainult armastus tähendust,
olgu minu rahalised tingimused kuitahes kitsad.

Su kiindumust ei vähenda, et olen depressiivne
ja lasin sind lõigata endasarnaseks munadetuks.
Kassiarmastus must, soe ja karvane ei tunne piire,
ma sindki esmapilgust armastan, mis ka ei juhtuks.

Terve korteri katsid karvavaibaga
ja kusehaisuga kõik asjad märgistasid,
võitlesin pidevalt hirmsa allergiaga,
päästmiseks mul veenid läbi närisid.

Positiivne naine

Mu elu on nii rõõmus ja naljakas,
et hüsteeriliselt naerdes veedan päevad.
Öösiti ei saa magada,
naerma ajab kogu aeg nii väga.

Entusiasmist ei jää mul vajaka,
päevad rahmides ja rabeledes läevad.
Hea tulevik vaja ju tagada,
hiljem puhkust nautida on aega.

Ükskõik mis ka ei juhtuks,
naeratus kunagi nurgast ei mõrane.
Hähh, mingi emakavähk
mind küll tegutsemast ei takista.

Ei taha kedagi haigevoodile toeks.
Kõva naine ei vaja kõva meest.
Ei hirmuta mind ükski haigusnäht,
lõbusalt põrandale vereklombi tatistan.

Mul on nii lõbus elu,
haiguse tõttu mind vallandati
ja mees läks noore naisega minema.
Hullult naljakas,et teised on nii rumalad.

Mulle on tundmatu valu,
mida sõjaajalgi kannatati.
Tobedad, ajab naerma.
Naeran, naeran end surnuks nagu nutsid jumalad.

Unekass

Magan. Magan oma elu maha.
Magada on parem kui elada.
Enam, enam iial ärgata ei taha.
Midagi oma elust ei taha teada.

Unes, unes on kõik kirev,
värviline pehme ja soe.
Unes sügavas kõik minev
enne lahkumist hinge ei poe.

Põgenen. Põgenen elu eest
ära iseenda elu seest unne.
Iseenda eest põgenen, sest
kardan kuna end ei tunne.

Ärgata, ärgata enam ei taha.
Surra, magada. Magades surra.
Magades tahan saada maetud maha.
Mulla all ei saa keegi teha kurja.

Kest

Teile meeldib ilus ümbrispaber,
ei hooli üldse sellest, mis on sees,
niikuinii midagi kena ja tühist.
Järjekordne eelarvamuslik klišee!

Kui oleksin seest tühi nagu nukk,
mind ilmselt peetaks täiuslikuks.
Ise õnnelik ja vait kui sukk,
välist on nii lihtne armastama panna

Kõrgest riiulist saaks mulle kabel,
kummist naeru naeraksin üksi.
Ei otsiks keegi, et meil oleks miskit ühist,
ei läheks korda mulle, kelle jalas püksid.

Ei eksisteeriks omaette tühi kest,
kuitahes kena ikka kokku kukuks.
Valguses ja tuules kuivaks rabedaks, sest
ei oleks seda sees mis elu annab.

Taltsutatud naine

Sind ise mangusin, et taltsutaksid mind,
nii väga tahtsin suga mängida,
et oleks mälestusi, millel kallis hind,
sa vajaks mind, sind tahtsin vajada.

Ei oleks enam poiss, kui teisedki,
mu jaoks saad ainulaadseks.
Ma iial pole tavaline olnudki,
ka sinu jaoks saaks ilmas unikaalseks.

Oh taltsuta mind ära, palusin,
see oleks nagu päike paistaks uuesti,
ma eksimatult tunneks sinu sammusid
ära sammust kuuesaja kuuekümne kuuestki.

Ei mõista keegi iial muud kui seda,
mida ise endale on allutanud.
Sul sõpra pole kuna poest ei leidnud teda.
Saad sõbra, kui mind oled ära vallutanud.

Kuidas ometi sa võisid selle unustada
jääd igavesest ajast igavesti vastutama
ta eest sa, kelle oled suutnud taltsutada?
Sa lahkusid ja minu jätsid üksi surema...

http://www.spiritual.com.au/articles/prince/PrinceCh21.htm