Sünnipäevakass

Varsti jälle minu juurde
ennast lohistab, määrdunud
sleihvide sahinal

Rahulik naine

Imestate, kuidas miski mind
ei ärrita, endast välja ei vii.
Rahul on oma kindel hind:
endale valetan, kõik on hästi nii.

Pisaraid neelates, kivinend
rõõmutut naeratust naeratan,
viimne lootus ja unistus purunend,
mille üle siis enam kaevata.

Tühjal emotsioonitul ilmel
vaatan, kuidas mu elu hävineb,
taevas mu kohal on pilves,
ma sisimas kisendan ja värisen.

Teie ikka imestate, et eluaja
olen olnud nõnda vaikne ja rahulik.
Loodan, et lämbunud karjete kaja
surres minu seest pääseb, vahul hing
üle keeb ja purskub igast rakust.
Siis mõistate, et olin kaugel rahust.

Kass Carmen

Väikse nöbinina hommikul teki alt välja pistad,
avad rohelised pikaripsmelised silmad,
uniselt vaatad telefoni kella,
kerra kerid end tagasi sooja pessa.

Magades laisalt ühe käpa üle teise viskad,
pikkade küünte otsad on natuke külmad,
sooja tekki su peal ma kohendan hellalt.
Kassiuni võiks mitu päeva kesta.

Toidu magus lõhn sind siiski üles meelitab.
Pehmete käppade padinal,
valge koheva karva sahisedes,
saba püsti oma kristallkaussi limpsima tuled.

Nina kirtsutad, sööma sind keelitan,
piima valan su toidule ladinal,
kurjalt põrnitsed õelalt kohisedes.
Sabaga vehid, karv turris, minnes ukse pauguga suled.

Karjäärinaine

Ära sega mind,
ma pean töötama!
vastan laupäevaõhtustele kõnedele.

Rahul pole hing,
sunnitud ootama,
teised esmaspäeval asuvad töödele.

Magamisele aega
ma ei kuluta
enne, kui järjekordne projekt valmib.

24/7 end vaevan,
et ei tuluta
jääks konto, vaja osta uus auto kallis.

Stress ähvardab tappa
ja kuigi olen
surmavalt haige, ikka tõusen ja töötan.

Läheb jälle rappa,
on juba kole,
suhe mehega, ei mõista mida minult ootab.

Pole enam mul
aega hingata,
miski pole tähtsam, kui et tööd on nii palju teha.

Täna hommikul
kergem ärgata
oli, lendasin kiiresti tööle ja avastasin, keha jäi maha...
surm mu karjääri ei peata!

Kassjumal

Poodiumil Kleopatra kõrval istusid
Pea püsti ja vurrud sirgu
Vaatasid kuis töölised kive kiskusid,
nõrkesid, mõni enam ei virgund.

Kõik sinu eeski kummardasid,
sa võisid teha mida tahtsid
nagu jumalat sind ümmardasid,
ülalt alla kassisilmad kõiki vahtisid.

Egiptuses ei olnud tavaks,
et kassid palju kauem omanikust elaks,
seepärast nagu ikka kavas,
sind ruttu tuli panna teise ilma kaasavaraks.

Rituaaliga elusana nina kaudu
peene kõrrega imeti välja aju,
kividest nad olid ehitanud haudu,
kuhu kass koos vaaraoga vajus.

Paks naine

Täna jälle õgisin,
viis kommi sõin ära,
põsed punnis pugisin,
silmis haige sära.

Eile ennast kaalusin.
Kaal läks katki.
Näljahood kui saabusid,
närisin ma vatti.

Mõõdulint on sentimeeter
supermodellimõõdust
kaugemal jälle. Peegel
peegeldab minu suunas õudust.

Mu XXS suuruses püksid
ei läinud enam jalga.
Läksid, aga see üksi
ei loe, kitsad olid, oh halba.

Homsest ma enam ei söö!
Nädala pärast ehk julgen
kaalule astuda. Ei löö
risti ette, 38 kiloga surma suunas kulgen.

Metafüüsiline kass

Kui huvitav, et mida armsam kass
seda enam valgust paistab,
kui sisse vaadata ta pehmest kõrvast.

Just nagu sangadega portselanist tass
imeilus, aga vaevalt üldse mõistab,
kas jutt käib august või hoopis selle servast.

Kuid päris päriselt ei iial teada või
ja kasse huupi hukka mõista,
kas nende pea on tühi või hoopis tähtsust täis.

Nii tihti hukkamõistjat tabab terav kiisusõim,
sind vabalt mõista võiks ta,
kuid teda segasid, peas metafüüsiline keerd tal parasjagu käis.

Emmekas "naine"

Kus oleksin küll sinuta?
Mul on vedanud:
kuis oleks ennast sirutand,
kui oleks pidanud
ise vaeva nägema. Ei virutand
ust kinni ega visanud
mind ära ja plaanid sind ei hirmutand.
Ma pole jonninud ja kisanud.

Mul ilmas talumatult kergem.
Tean, mul olemas alati
on minu emme.
Vahel tunnen olen kõige nõrgem.
Tean, kui lebaks palatis,
tooks mulle šokolaadikomme.

Ja kuidas veel mind lohutab,
et kuigi juba pension laekub,
ei näe sa üldse välja kohutav,
mis sest pole iial vaevund
trennis käima ega nälgima.
Nii tunnen, mina ka ei pea
teiste hullustega kaasa mängima,
et vanaduses välja näha hea.

Munadega kass

Üle ajalehe esikaane laiutavad
munadega kassi munad.
Miks end paljaks kiskuda
ja näidata kõigile,
kas muidu kuulsaks ei saa?

Las pealegi kõik juba haigutavad
paljad uudised ju vanad
võiks parem kaljult viskuda.
Oma laiadele õlgile,
kass ei lase laimul langeda.

Ainult munadeta tegelasi
morjendab eludetute kriitika.
Munadega kass oma mune sügab
ja sisimas rõõmustab,
kuulsus sest vaid kasvab.

Munadega kass end lasi,
spetsiaalselt karvutuks kriipida,
teab rahva meel ei ole kuigi sügav,
nad täiega põrmustab,
meediaga mängida oskab.

Tasuline naine

Mees peab naist hindama
ja rikas peab olema.
Üleni peab üle kuldama,
sest ei ole kole ma.
Tasuta ma kellelegi ei naerata,
niisama oleks odav kaela karata.

Kuidas veel ma ilus
ja noor saaks püsida
Peaks istuma vilus,
kui ei oskaks raha küsida
Või palju hullem veel:
oleks see, kes tööd teeb.

Raha eest ei ole üldse vale
oma siledat ihu teistele laenata.
Kõik teavad, mu tõeline pale
on vooruslik ilma ühegi veata.
Kalli kingi vastu kõik teen,
mida iganes küsid ja natuke veel.

Hummeri ja suure maja ees
selja pööran ja kummardan maani.
Ole sa ükskõik kui vana mees,
end imen su külge nagu kaan.
Igal õhtul salaja küünla süütan,
et ei vananeks, kuidas end siis müütaks.

Mängukass

Küüned maha lõigatud,
rullitatud vurrud,
hambad ära nüritud,
käsu peale nurrud.
Kasukas on valgendatud,
harjatud ja vannitatud.

Söögiks keemiline puder,
joogiks dest. vesi,
istumisest liha nõder,
lõhnaks parfüümvesi.
Kõik, mis söödud sisse,
jääbki organismisse.

Karv on kinni lakitud,
diivanit dekoreerid,
kaisus kotti pakitult,
kui äkki onaneerid.
Vaevalt keegi märkabki,
kas sa enam ärkadki.

Ühe silmaga naine

Ok, sa jood palju,
pigistan silma kinni.
Teed nõmedaid nalju,
pigistan silma kinni.
Tihti minu peale karjud,
pigistan silma kinni.
Küll vägivallaga harjun,
pigistan silma kinni.

Ühel hommikul ärgates
avali kisun sinkjaks pekstud silmad.
Peegli ees karjatan märgates
nägu on hirmus nagu poksijate ninad.
Valuga surun kinni mõlemad silmad,
sest iialgi ei suudaks jääda sinust ilma.

Minu üleannetu kassike

Täna jälle vannitatud jalaga
sitahunnikus libastusin.
Kusehaisu sain diivanist vaevaga,
puhastusvahendist kibestusin.
Tänutäheks kribisid mu käed verele,
ei aidanud mu palve jätta järele.

Kord kolmeks pikaks kuuks
mu juurest ära jooksid.
Nälgisin end murest luuks,
vandusin sind pooksin.
Naerdes kiisunaeru tagasi tulid,
kuid minu jaoks sa ammu juba surid.

Sünteetiline naine

Metüleendioksümetamfetamiin kehas ringleb,
higistama ajab arüültsükloalküülamiin,
klorofenüülpiperasiin vabastab pinged,
hallutsinatsioonid lüsergiinhappe dietüülamiid.

Silmad ainult üksainus suur pupill,
elektrooniline muusika keha läbib,
ninasõõrmeid katab valus verivill,
ajutegevus iga korraga rohkem hälbib.

Polüestertopp vastu nahka liibub
lateks ei lase kannikatel hingata,
varbad higistavad nailonsukkades, liigub
dubirütmis jalg, mis ilma kontsakingata.

Iga päeva ja ööga üha enam
paistab välja, et peagi sünteetika
väljast lämmatab ära keha
ja seestpoolt tühjaks söövitab.

Kassitopis

Kapi otsas vanade ajalehtede, tolmurullide
ja muude unustatud asjade vahel
koitab klaassilmne kassitopis.
Nahk kuivand ja krõbisev, lollide
silmadega jõllitab kooruvat lage,
ta aju kapis klaasi taga piiritusetopsis.

Elusana ammu samas toas kass ringi jooksis.
Armastus ei tahtnud, et teda pureks vagel,
toit aastaid peale surmagi ei puudund mollidelt.
Taksidermist ta puitalusele kinni kopsis.
Armastus lõi üle pea kokku neil kahel,
järgmine topis sai kassiperemehe peenisest ja pallidest.

Teise mehe naine

Issand, miks sa mind kohvile kutsusid,
sa oled ju teise mehe naine.
Las mees ostab kohvi ja maksab maksusid.
Jumal tänatud, et minu mõistus on kaine,
muidu meeltesegadusehoos ehk oleks tulnudki
pärast kahetsenud ja absurdist ära surnudki.

Issand, miks sa mulle meile kirjutad,
endal mees olemas ju kodus.
Mispärast mulle vahel isegi helistad,
smsse miks saan sinult rodus?
Kas sinu mees sind enam ei rahulda?
Ah, abielus naistega ei viitsi ma jamada.

Iseenesest oled ju tore ja huvitav
välimusel pole üldse viga,
aga, et väga mind tahad on hirmutav.
Sulle ma vastan sõnumiga:
"Jäta mind rahule haige libu,
ma sind ei taha, oma meest niku!"

Süsimust kass

Verd täis valgunud silmadega
jälgin su kuju tumedast varjust.
Hoogu võtan tagakäppadega,
kujutlen kuidas sa minu käes karjuks.
Hirmus kiskja tulnud otse põrgust.

Paakunud verest räpaselt
pruunide meetriste küünistega
aplalt rebin liha. Käppadelt
su nahatükke pudeneb limastena.
Tulin, et sinusugustele kätte maksta.

Silmakirjatsejad, valetajad,
loomapiinajad, juristid ja poliitikud.
Õõvastavaks muutuvad te ajad.
Verejanulised silmad metsikud
pimeduses õudsat lõppu ennustavad.

Teravad kollased kassikihvad
nagu praekahvlid kriibivad vastu
te konte. Punased igemed ihkavad
räpast värdjaverd siis ehk ei saastu
te olemasolust ja alatust elust paremad.

Ilusa naise needus

Elu aeg olen tahtnud ilus olla,
pidevalt selle nimel pingutanud,
sest oli aeg, kui nägin ilu endas
ainult mina ise, ei mõistnud,
miks see ometi välja ei paistnud.

Arvasin, ilu ees kõik teed on valla
Tükk aega, kui kiideti ei uskunud.
Kuid, mida edasi aeg lendas,
ise oma välimust hakkasin hindama,
edevus kasvas kindlamast kindlamalt.

Ronisin iga ereda lambi alla,
rohkelt komplimente välja nurunud.
Enesehinnang omaette kondas.
Ilu oli pidev väsitav võistlus,
milles ma midagi halba ei haistnud.

Igaüks mind ülistusega üle kallab,
väline ilu sisemise varju on surunud,
Kõigest sääsk vist undas,
näis, kui rääkisin, minu rinda sa,
keskendunult jäid vaatama imetlevalt.

Kõik tahaks ainult norida mu kallal,
kui esimene vaimustus on purunud
ja ei saa aru, kuidas
niimoodi peast kadus mõistus,
miks kohe mu sisemist nõrkust ei vaistnud.

Ei tea kas ilu silmad jääga hallab,
et käitud sa, kui valust hullunud.
Kadedus su ligi uitas?
Miks mind järsku hakkasid ründama
ja eemalt põrnitsema nii vihkavalt?

Oleks nagu öelnud isa Allah,
mu peas vaid põhk on palliks rullunud,
poolgi sellest ära koitas.
Ma olen ainult sobiv kaunistus-
aeg, rohkem minust oodata, on raiskund.

Kui ajaks mulle peale mulla,
ma oma ilu sisse oleks ära surnud,
kui peielauas pitsi hoitaks,
kas toostiks oleks: küll oli ilus ta
ja mäletan end ainult teda ihkavat?

Ei taha enam ilus olla,
ükskõik kui palju olen pingutanud,
näen ise ainult sisu endas.
Keegi nagu poleks mõistnud,
saab ainult rumal olla ilus paistnud.

Seksikiisu

Jah tõesti,
pidevalt tahakski end su vastu nühkida
ja magusasti nurru lüüa.
Päevad läbi su jalge ümber keerutaks.

Mitte miski
ei saa seksimõtteid mu peast pühkida.
Ahh tahaks sind ära süüa!
Enne veel tuhksuhkru sees veeretaks.

Kurrnjäu
palun ometi võta mind sülle ja silita,
igalt poolt üle keha,
kurgu alt süga ja meelitusi sosista kõrva.

Oo väoo,
iga öö oma sooja ihu vastas mind kaisuta,
luba mul mõnuleda,
las ma nuhutan iga su kurdu ja serva.

Ihalen
keerata end kerra ümber su peenise,
kareda keelega limpsti
tõmmata üle su erogeensete tsoonide.

Piinlen,
kui ei saa sinuga miilustada. Teen ise
endaga head miskit
või küüntega kribin su portree toolile.

Jah tõesti,
seks ongi minu elu sisu!
Mis on siis,
olengi armas seksikiisu.

Kummist naine

Üksi pimedas kapinurgas,
särvaid nukujuukseid katab tolm,
väike ämblik koob jalgevahele võrku,
olen õnnetu.

Tahaks jälle su munni tunda enda kurgus,
koos suuga auke on mul kolm
ja ma kunagi vastu ei tõrkund.
Olen hüljatud.

Kui mind ostsid, olin kallis.
Pehmest silikoonist vetruv nahk,
täiuslikud kumerused,
olin ihaldatud.

Ammu, peale viimast korda, käisid üksi vannis,
varem ikka võtsid minu kah,
nüüd kappi panid kõverasse,
olin unustatud.

Kaunid sinisilmad tolmust tuhmund,
ikka loodan veel ja ootan,
et põrgataksid minu kummist keha,
olen lootusetu.

Ma saan aru, mis on juhtund,
päris naine end nüüd sinu vannis leotab,
pole täiuslik küll nagu mina, kuid mis teha,
olen elutu.