Elu aeg olen tahtnud ilus olla,pidevalt selle nimel pingutanud,
sest oli aeg, kui nägin ilu endas
ainult mina ise, ei mõistnud,
miks see ometi välja ei paistnud.
Arvasin, ilu ees kõik teed on valla
Tükk aega, kui kiideti ei uskunud.
Kuid, mida edasi aeg lendas,
ise oma välimust hakkasin hindama,
edevus kasvas kindlamast kindlamalt.
Ronisin iga ereda lambi alla,
rohkelt komplimente välja nurunud.
Enesehinnang omaette kondas.
Ilu oli pidev väsitav võistlus,
milles ma midagi halba ei haistnud.
Igaüks mind ülistusega üle kallab,
väline ilu sisemise varju on surunud,
Kõigest sääsk vist undas,
näis, kui rääkisin, minu rinda sa,
keskendunult jäid vaatama imetlevalt.
Kõik tahaks ainult norida mu kallal,
kui esimene vaimustus on purunud
ja ei saa aru, kuidas
niimoodi peast kadus mõistus,
miks kohe mu sisemist nõrkust ei vaistnud.
Ei tea kas ilu silmad jääga hallab,
et käitud sa, kui valust hullunud.
Kadedus su ligi uitas?
Miks mind järsku hakkasid ründama
ja eemalt põrnitsema nii vihkavalt?
Oleks nagu öelnud isa Allah,
mu peas vaid põhk on palliks rullunud,
poolgi sellest ära koitas.
Ma olen ainult sobiv kaunistus-
aeg, rohkem minust oodata, on raiskund.
Kui ajaks mulle peale mulla,
ma oma ilu sisse oleks ära surnud,
kui peielauas pitsi hoitaks,
kas toostiks oleks: küll oli ilus ta
ja mäletan end ainult teda ihkavat?
Ei taha enam ilus olla,
ükskõik kui palju olen pingutanud,
näen ise ainult sisu endas.
Keegi nagu poleks mõistnud,
saab ainult rumal olla ilus paistnud.
No comments:
Post a Comment