Sunday, February 1, 2009

Kummist naine













Üksi pimedas kapinurgas,
särvaid nukujuukseid katab tolm,
väike ämblik koob jalgevahele võrku,
olen õnnetu.

Tahaks jälle su munni tunda enda kurgus,
koos suuga auke on mul kolm
ja ma kunagi vastu ei tõrkund.
Olen hüljatud.

Kui mind ostsid, olin kallis.
Pehmest silikoonist vetruv nahk,
täiuslikud kumerused,
olin ihaldatud.

Ammu, peale viimast korda, käisid üksi vannis,
varem ikka võtsid minu kah,
nüüd kappi panid kõverasse,
olin unustatud.

Kaunid sinisilmad tolmust tuhmund,
ikka loodan veel ja ootan,
et põrgataksid minu kummist keha,
olen lootusetu.

Ma saan aru, mis on juhtund,
päris naine end nüüd sinu vannis leotab,
pole täiuslik küll nagu mina, kuid mis teha,
olen elutu.

No comments:

Post a Comment