Imestate, kuidas miski mindei ärrita, endast välja ei vii.
Rahul on oma kindel hind:
endale valetan, kõik on hästi nii.
Pisaraid neelates, kivinend
rõõmutut naeratust naeratan,
viimne lootus ja unistus purunend,
mille üle siis enam kaevata.
Tühjal emotsioonitul ilmel
vaatan, kuidas mu elu hävineb,
taevas mu kohal on pilves,
ma sisimas kisendan ja värisen.
Teie ikka imestate, et eluaja
olen olnud nõnda vaikne ja rahulik.
Loodan, et lämbunud karjete kaja
surres minu seest pääseb, vahul hing
üle keeb ja purskub igast rakust.
Siis mõistate, et olin kaugel rahust.
No comments:
Post a Comment