Kus oleksin küll sinuta?
Mul on vedanud:
kuis oleks ennast sirutand,
kui oleks pidanud
ise vaeva nägema. Ei virutand
ust kinni ega visanud
mind ära ja plaanid sind ei hirmutand.
Ma pole jonninud ja kisanud.
Mul ilmas talumatult kergem.
Tean, mul olemas alati
on minu emme.
Vahel tunnen olen kõige nõrgem.
Tean, kui lebaks palatis,
tooks mulle šokolaadikomme.
Ja kuidas veel mind lohutab,
et kuigi juba pension laekub,
ei näe sa üldse välja kohutav,
mis sest pole iial vaevund
trennis käima ega nälgima.
Nii tunnen, mina ka ei pea
teiste hullustega kaasa mängima,
et vanaduses välja näha hea.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment