Paks kass

Paistes jalul vaevu hiigelkõhtu järel veab
ainult selleks, et end suuremaks veel süüa.
Pärast sööki jälle palju puhkama ta peab.
Vaene ülesöönud kass näeb väga haige välja.

Elav näide sellest, kuidas liigne armastus võib tappa.
Jube armas välja näeb, samas õudustäratav.
Haledalt kui ütleb njäu, südame mu rinnust näppab,
maiuspalu söötma ajab, mitmeid tundeid tekitab.

Surnuks tahaks kallistada nunnu pehme kiisu.
Lihtsalt nutan, sest nii ära piinatud on loom.
Et ei näeks ta armsat kuju, silmad välja kisun.
Suurest süüst ma ennast elutuppa üles poon.

Naaber hiljem laibahaisust ukse maha lööb.
Minu luitund keha leiab rippumas ta eest.
Kassike on minu lihast ennast rasva söönd.
Kiisu pehmest kehast naabri süda sulab seest.

Minu naine

Mu naine üleeile kurtis mulle pisarsilmil,
ei ole keegi kirjutanud temast luulet.
See liigutas mind sügavalt
ja võtsin seda nagu palvet.

Akna taga sinitaevas pole halle pilvi,
õrnad lehed paigal on, ei liigu tuules.
kirik päikses helgib valkjalt.
Vaatan seda rahu kuldset
ja mõtlen, et
kui ma sind ei tunneks üldse,
siis meenutaks see sind.

Mina näen fassaadi taga varjul
sügavale peidetut ja maha salatut.
Tahad olla nagu kalju
aga see on alatu,
et minu naisel on mees,
kes talle luuletab,
aga luuletusi ei kirjuta.

Kallis, oled vaba seest,
julge võtta, mida ihaldad,
oma elu tuleb elada!

Hulkur Kass

Hammastega loom käib ringi
ja kodu tal ei ole.
Vurrudega loom kõnnib omapäi,
tal pole kuhugi kiire.

Kassid ei kannagi kingi,
kodutu elu on kole,
neid pidevalt kimbutab veretäi,
samas neil polegi piire.

Haisev ja tokerdand mingi
kasski ta enam pole,
kõht reeglina tühi ei iial täis,
harva leiab surnud hiire.

Täna prügi seest leidis singi,
kõik oli liiga tore,
vaesele kiisule ohutu näis...
Vares laiba kohal tiirleb.

Läbinähtav naine

Kus sa oled, ma ei näe?
Lubasid ju tulla ja minuga olla.
Su leidmiseks sirutan välja käed,
pihkudesse vaid tühja õhku jääb.

Kas sind tõesti jälle ei ole?
Ei uskuda suuda, et sa ennast ei muuda.
Ma arvan, et nähtamatu oled,
kujutult kirest mu vastu põled.

Kuidas leian su kehatu suu,
et oma huuled su läbipaistvusse suruda?
Ei huvita mind muu,
kardan astuda su klaasist keha puruks ma,
oled õrn ju kui tuul.

Kadunud must kass

Me olime lahutamatud, mina ja minu kass.
Ma olin lohutamatu, tal tühi piimatass.

Ta oli süsimust, läikiv ja rasvane.
Ei ole küsimust,kokku me kasvame.

Küüntega istus mul peas nagu kõuepilv.
Igapäevaselt muuseas oli sitt kassilm.

Hommikul kohe küüned lõi näljaselt kõrri,
koidikud tüüned ajas täiesti lörri.

Kõik päevad veetsin oma kassiga kahekesi.
Ennast veensin, pole mul peale tema teisi.

Kassist luuletasin, ta muutus armukadedaks,
tube tuulutasin, jäi kõhnaks vana paks.

Luule hõivas kogu aja, kass jäi omapäi.
Järsku oli tühi maja, raibe oli läind.

Agul olin segaduses, tundsin temast puudust.
Oma uues vabaduses, kirun kassitruudust.

Supernaine

Mida te tahate minust?
Mul ongi kolm kätt ja kolm jalga,
kolm suurt tarka pead,
neli suud ja tervelt kümme silma.
Teil pole ühtki küsimust,
mille vastust ma ei tea.

Suudan olla igal pool korraga
igas valdkonnas olen proff,
tule julgelt palu mu abi,
kui su tassist otsa saab kohv.
Mina olengi maailma päästja,
kurje plaane ja ohte näen läbi.

Kui sul on hiigelsuur mure,
mida keegi ei taha kuulata,
siis tule mind sitaga üle vala,
teiste paska mul meeldib kasida.
Olen nii võimas, et kasvõi sure
pole ilmas asja, mis poleks mu ala.

Ära arva, et mina öösiti magan,
vajan puhkust peale rasket tööd,
mina ei pea ju üldsegi sööma,
piisab, kui näen, et sina sööd.
Milleks joon ja õhku veel hingan,
surnultki loodud ma läbi lööma.

Kassienesetapp

Ei ole midagi hullemat,
kui kassil tuleb peale kass.
Pole ilmas pilti kurvemat,
kui kassi enesetapp.

Maniakaaldepresiivmasohhistlik
kiisumiisu iga päev kaktuseid näris,
ahjus magamisega riskis,
tihti mööda kitsast rõdupiiret käis.
Lillepotte endale tõmbas kaela,
psühhopaadist ketikoera narris,
vahel hüppas aknast alla,
karv elutüdimusest turris,
alati käppadele maandus,
seitsmest elust ikka alles kuus.

Meeleheitest end pesumasinasse heitis,
oma pehmeid käppi kirus,
sest torusiili pudelit ei saanud lahti.
Tundis end eriti nirult,
kui poomisnöörid kõik läksid katki.
Viimases hädas end Hiina lennule peitis.

Guandongi provintsi kitsas autokastis viidi
koos tuhande omasuguse suitsiidikiisuga
viisteist jeeni kilogramm maha müüdi
tiáo wèi fān qié jiàng, et lasta maitsta hea.

Pooleteise minutiga keevas vees,
koos silmade, küünte ja karvadega,
viis elu kassikesest välja kees.
Oma viimase elu ajal ehmatusega
taipas, et ei tahagi surra nii piinarikast surma
viimses jõus kisendas ja sisises kuumas vees
"Parem mitte kunagi, kui liiga hilja,"
sõnas Laozi, kulp käes, kuuma pliidi ees.

Täiuslik naine

Usun, et olen ideaalne:
tean täpselt, mida tahad,
mõistan küsimata salajasemaidki soove,
näen vaeva, et sul oleks kõik, mida vajad.

Ilus, tark ja andekas.
Pikad blondid juuksed,
sinisilmad, rinnakas,
väiksed varbad, nukuripsmed.
Ülikoolis diplomeeritud,
pea entsüklopeedia,
lugend palju raamatuid.
Kireks fotograafia,
hästi joonistan ja maalin,
vabal ajal luuletan.
Ainult sind ma armastan.

Voodis iialgi ei ütle ei,
meeldib kodutöid teha,
tasuks palun vaid pai,
ise teenin endale oma raha.
Kui teeniks rohkem, siis ainus,
mis ma ostaks oleks
sulle auto hästi uhke,
kõiki su makse maksaks,
kallis vanalinna korter
ja Pärnusse suvemaja.

Enese peale ma üldse ei kuluta,
hindan loomulikku ilu,
kaunis olen niigi ilma vaevata
ja sale nagu kilu,
sest söögist ka ei hooli,
sind mul meeldib toita ja nuumata,
sinu eest võin minna toidupoodi.

Ilma mingi probleemita lasen
sind sõpradega jooma.
Ise kodus soojas hoian aset,
ei suitseta ega joo ma.
Kui kutsud, hea meelega
vaatan teiega koos jalgpalli
või pornofilme telekast,
seebiseriaale ja naistekaid ma ei salli.

Igal õhtul, kui sa tuled töölt,
kirumisele kaasa elan.
Vaatan, kuidas sulle tehtud sööki sööd,
massaaži saavad väsind jalad.
Siirast huvi tunnen sinu
ameti ja tegemiste vastu,
saan täielikult aru, et minu
naisteasjad on tüütud.

Olen üleni täiuslik ma,
kui miskit on puudu muutun.
Ainus, millest aru ei saa,
miks sa ikka mind ei taha,
kuidas pole sind end
armastama panna suutnud.

Nojah see mu viga on,
et pole enam süütu...

Kummitav kass

Oma südamehärrale tegin kiisunahast viisud.
Ise rappisin, parkisin ja kokku lappisin
selle vaese triibukirjalise kiisu,
armastuse nimel ta külmavereliselt tapsin.
Pehmete viiskude eest sain musi ja keppi,
meel oli hea ja kõik oli justkui hästi.

Õhtul hilja pugesin, üksi oma kõledas korteris,
imalalt pehmete linade vahele ja üritasin uinuda.
Varsti juba nägingi pühvlit kühvlit pühkimas - magasin.
Kesk musta ärkasin vajadusest urineerida.
Silmad lahti plõksatasid, sest voodiääre all
kuulsin käpapehmeid samme, mul püsti tõusis karv.

Unetus mind rusikaga surub silmaauku,
igal ööl jube kassiraip akna taga ütleb mau,
nahatute käppade müdinal igemetega voodiserva haukab.
Deltaune ajal küüsi põrandasse trambib, huikab krrnäu.
REM-und hommikul vara õõnsa nurruga häirib,
süütunne rinnust varsti mu kopsud on närind.

Mida sa tahad must õõvastav elajas?
Kisendan kiledalt lämmatavas kambris.
Ei tahtnud su surma, tahtsin hästi vaid elada,
su nahata mu ihaldusobjekt seksiks pold valmis.
Väsimusest laip kui kassiraip viimse hingetõmbega
inhaleerin roiskuva tapjaarmastuse mürginõela.

Korralik naine

Mehed on hirmsad
tahavad ainult ühte,
mida, mina ei nimeta
see on nii kole sõna.

Ükskord ma tegin seda
see oli nii räpane,
kuidas ma suutsin imestan.
Mis mõttes, sul on kõva?

Mehed on vastikud
vaatavad nilbeid pornofilme
tahavad naisi alandada,
teha neid jubedaid asju.

Mõned naised on rumalad
mõned isegi ilged
lasevad end veenda,
pole väärikust ega au.

Mina jätsin oma mehe maha
kui ta palus mul end sealt raseerida
ja viimse piisana karikas
tahtis mu suud oma kubemesse suruda.

Issand kui jälk ma eal ei taha
kellelegi nii väga meeldida,
et käituksin kui litsipurikas
ükskõik, kui ilusti mult nuruda.

Iga normaalne naine teab,
et vahekord on ebamugavus,
mis tuleb välja kannatada,
kui aeg on lapsi saada.

Mehi maapõhja nean
ei mõista, kuidas seksuaaltegevus
on ainus, millest päevad läbi mõtelda,
tunnen neile kaasa.

Ood meesjumalusele

Ma tahan, tahan Sind,
ilusaim asi, mida mu silmad on puudutanud!
Tahan, tahan iga Su
millimeetrit liibuvate huultega õnnistada!

Ma vajan, vajan Sind!
Midagi peale Sinu kehalõhna hingata ei ole suutnud.
Vajan, vajan! Igatsus
ja nälg Sinu hõrku maitset endale suhu imeda.

Ei suuda ma Sinu
sinisilmade ees alasti mitte kuumata ja sulada.
Ei suuda Su
huulte hinguses täiusliku kulmukaare all jätta põlvili langemata.

Ei saa ma Sinu
ideaalset peenist nägemata rahus nädalatki olla.
Ei saa. Igatsus
ja sõge iha Sind iga mu tühimikku täitmas tunnetada.

Ma võiksin surra
Su iga raku täiuslikkust andumusega imetledes.
Ma tahaks nutta,
kui mind täidad jumalikmeeletult väljakannatamatu naudinguga.

Ma võin murda
kõiki reegleid ja piirdeid kahetsuseta patustades.
Ma tahan võtta
sind kõvasti ja sügavale, end üle valada su spermaga.

Ilastav kass

Vaata kallis see rõvearmas
mustavurruline ilastav kass
on meie ühine laps.
Meie armastuse viljaks sündis
see võigasnunnu kiisu,
kel on minu armsus ja sinu ila.

Tal karv on pulstund narmas,
nurub meie hellust näss.
Ilgelt märg must ninanups.
Täna sabaalusega parketti kündis
maha jättis sitaviirud
täpselt nagu väike sina.

Kõrva tagant kergelt kiilas
pooli hambaid pole suus,
kassitoidu talle läbi mälume.
Ainus mida suudab veel
on magada ja suurest armastusest
pehmeid hambaid ja ila me külge nühkida.

Kallis nii hea, et me liit pole jooksnud liiva:
me kirg kustumatult suur
lõi sellise värdja ilusakese.
Tülgastusarmastust täis mu meel
uskumatust õnnest ja vihkamisest
ei saa muud kui pisaraid pühkida.

Tülpinud

Jumal tänatud, et jätsid mind
nii kauaks välja külma kätte.
Nüüd olen kubemeni kivikõvaks külmund
ja südameni jäätnunud.

Jumal tänatud, et jätsid mind
hulpima üksinduse kõrvetavkülma vette
Nüüd olen sõrmeotsteni valutuks tülpinud,
varbad veepõhja laiali puistanud.

Jumal tänatud , et enam ma
ei valgu laiali su pilgust
ega kaota täielikult oma olemust
ja konsistentsi.

Jumal tänatud, et enam ma
su meela hääle kõlast
nagu või ei sula su kaunitel kätel õliseks loiguks,
et emmata su saapakontsi.

Tule proovi mind solvata,
ma olen minetanud tunded.
Sandistunult seisan oma vankumatuses.

Tule proovi mind emmata,
ma olen külm ja kange.
Mul ei ole enam vedelat südant sees.

Mina olen alkohoolik

Täna jälle ma olen purjus,
üksi pudelit loksutan.
Minu sees ainult kasvab kurjus,
viha viinaga makku loputan.

Joon kuni raev keeb üle ääre,
pead vastu põrandat koputan,
võtan sihtmärgiks oma sääre,
tigeduse kõik laiali oksendan.

Veres vuliseb hundi julmus,
alkohol aju ära on soperdand.
Joomisest tulnud lõvi uljus,
promill tüli norima nüpeldab.

Täna käitun kui tõeline lurjus:
lõugan, sõiman ja ropendan,
rusikaga su põsesarna muljun,
küünarnukiga kõhtu koperdan.

Kuidas jälle mul õhtu nurjus?
Meel must, viin on kui saapamääre.
Ajab jooma mind marumõtete valjus,
vimmast higistab iga nääre.

Inimloom(us)

Väike tüdruk isa kukil sõitis,
pehmes tuules lehvis valge juus.
Isa tütrel loomaialoomi näitas,
tüdruk tundis end seal kõrgel nagu tuus,
kõik inimesed pisikesed olid jalge ees,
ei kartnud üldse, isal hoidis kaelast,
sõrmed varjul tema suures habemes.

Nad naersid ahve, pilti tegid koaalast.
Kaerlkirjak ainsana vast oli pikem neist.
Kui koju jalutasid isa meel jäi kurvaks,
see oli tunda tema habemest.
Näis tuul ta kohe pooleks murraks,
mees ikka rääkis loomadest.

"Sa kuula nüüd, mis isa ütleb sulle:
üht liiki loom peaks aias puuris olema,"
kortsutades oma pakse kulme:
"Ei ole õige hoida vangis koledas
neid, kes on loodud jooksma metsikult
ja meil neid teistpoolt klaasi jõllitada.
Seepärast ainus, kes väärib elu trellitult
on inimloom, sest oskab ainult hävitada."

Nüüd isa küürus halli habeme all käib,
vist vedas oma vara liiga palju seljas
ja tütar tema kõrval liiga ilus näib,
ei ole enam väike ja naiivselt uljas,
käib oma radu, ei usalda, et keegi
teda kannaks. Ta tookord ehmatas
ei mõistnud isa tuska ja seegi,
mis isa sõnas vaid tütart jahmatas.

Kui vaatan oma vana isa ma
tunnen süüd, et olen vajutanud nii
vastu maad ta oma vajadustega
ja aru saan nüüd, mis piin
ta sinisilmad õnnetuks on teind.
Kõik näevad vaeset küürus meest
ja muu ei huvitagi neid,
kui ilus on mu isa seest.

Palju tööd ja vaeva, vähe tasu.
Kõik naeravad ta üle vaid
kui naersime kord klaasi taga asu-
vaid loomaia vaeseid elukaid.
Igaüks vaid iseendast hoolib,
et kuidas enda käsi määrimata,
sõnniku seest ennast tähtsaks vooliks,
saaks teiste kukil end kõrgemale upitada.
Vot seda tahaks läbi puurivõre,
raha eest ohutust kaugusest jälgida
ja naerda nii, et püksis kusenire,
kuidas me kõik üksteist õgime, et mitte nälgida.

Kunstiline naine

Ei, ära puudu mind,
sa rikud ju mind ära!
Õhku täis on kummirind,
klaassilmas Swarowsky särab.
Nerdes näolt sillerdavat päksepuudrit variseb,
jättes järgi heledad täpid.
Joonistatud silmalaul plastikripse väriseb
metallikroosast huulest silikooni lekib.

Appi, ära mind kallista
ma olen kergesti purunev!
Küüned haprast kuivand liimist ja
polümeerist kohev soeng tudiseb.
Kulmud otsaette arüüliga maalitud,
klooritatud portselan hammaste asemel,
nahk spreiga mustjaspruuniks on kroomitud.

Mine eemale, ma
ei saa sind suudelda!
Kui huuli torutaks
mu põsed, mis botoxist vedelad
voolaks ja lipotrofiniga seguneks.
Haprast plekist lõug on kolbale needitud,
plastist ninaotsa hoidvad traadid, et ei laguneks,
kõrvad teibiga pea külge kleebitud.

Issake! Ära süüta minus armuleeki,
sest kõik minus on kergestisüttiv!
Alküüdist kanged juuksed ja keegi
ei enam jalgel püsi, kui tee meil ühtib,
Chaneli etanoolipilv on paks kui udu.
Tihkelt samas napilt katab polüuretaanist Armani
mu keemilisest kreemist niisket ihu.
Ära vahi! Su pilgust võin põleda maani.

Mullimuinasjutt (2008 kevade luuletus)

Mu väikene muinasjutu mull
läks lõhki suure plaksuga
ja seebiveest märjaks said maa ja ilm
Nii seepi läks silma sul ja mul,
sõbrad jälgisid nagu seebikat
olid põnevil
Seebivesi
on libe võib kergesti kukkuda
ja ma libastusingi mitu korda
Ei ole naljaasi,
ka unistustest mis ei tahtnud täituda
kui pole enam esimes nooruses võib luu murda
Kahetsen et muinasjutu lõin seebist
mitte puhtast veest,
kuigi vesi on veelgi püsimatum
Õnneks mind ei süüdista keegi,
et unistus oli kibe seep mitte magusast meest
Tegelikult oli lämbeja igav kui seebimullist olid katus,
seinad ja põrand
Kas olen nüüd mullitu kui mull läks katki
või suuremas mullis, mis mahutas eelmise
kuni tulevad sellesse mõrad
ja jälle näib maailm on lahti,
kuigi tegelikult avanen kogu aeg ainult seesmiselt

Kaisurebane

Väike niru rebane
ei saa muidu asu,
tal on külm ja halb,
kui pole teki all.

Väike niru rebane
üksi olles niutsub
ei ole loodud nii,
et elab üksi siin.

Väike niru rebane
kõiges tuge vajab,
tal pole julgust veel
käia oma teed.

Väike niru rebane
tihti sülle tahab,
et silitaksid ta
sooja pehmet karva.

Väike niru rebane
pidevalt sind igatseb.
Ta on ainult sinu,
sinu väike niru.

Väike niru rebane
aknalaual ootab
kas sa täna tuled,
siis ta silmad suleb.

Väike niru rebane
oma väikses südames,
tillukeses hinges
tunneb armupinget.

Väike niru rebane
ainult sind ju tahab
ta on ainult sinu
sinu väike niru.

Ilus pehme poiss
ei saa üldse aru
kui palju on väärt
üks väikene niru.

Masohhism

Tahan, et mind ilusate sõnadega
enda juurde meelitaksid
ja siis hirmsa tõega
otse näkku virutaksid.
Mulle meeldib kui sa
koledate solvangutega mind
makku peksad ja
ei kõiguta see sind,
kui olen juba enne nõrk.
Mõnus on, kui mind haigena ihuüksi
jätad, oled ülbe ja kõrk.
Hästi hea, kui teiste kiituseks müksid
ja jalaga üleni mõlki mind taod.
Anun sind kallis piina mind veel,
et verest nõretaks kõik mu praod
ja teravaks puretud saab mu keel.
Oma armastusega palun mu veene lõigu,
pea löö puruks vastu radikaid
all asfaldil meelalt mu nime hõigu,
et teaksin kuhu laiali lüüa oma soolikaid.
Naudin, kui sa mu kõnedele ei vasta
mind telefoniga rindu pussitad.
Alatute valede kuuma tõrva mind kasta,
suru mind alla kuni ma usssitan.
Tore on kui sõimuga
mind auklikuks torgid
talun suure rõõmuga

kui teistega oled, mul silma lööd orgid.

Erutusest värisen, kui sa ei tee must välja
pilguga vastu seina mind paiskad
võtad uue ja jätad mind nälga
ütled, et minuga ennast vaid raiskad.
Lubadustega üks päev mind tõmba
ja teine päev tõuka, siis on mul
määratult hea. Kõigile naeruks poo võlla
mõnus seal ripun ja saabub surm.

Mentor

Kuulan sind.
Suu unustasin lahti.
Süda jahtub,
mõte töötab,
et jõuda järgi-
su sõnadel suur hind.

Pilk kinnistunud
sinu huultele,
et paremini mõista,
pähe jätta
su iga silbikene
imetlusest kivistunult.

Su huuled,
mida närid,
on nii õrnad
ja nii haprad
nagu poleks päris,
aga sind ma kuulen.

Ma vaimustun
nii kohutavalt
sinu breketeist.
Uurin neid
detailselt.
Põnevusest kangestun.

Embaks sind,
ei julge.
Jalge ette langeks,
ümmardaks.
Mu mulje:
oled jumalik hing.

Kui aega mõelda
su sõnu kordan
oma peas,
siis tean
järgmisel korral
neid sul öelda.

Kodus vedeledes
su luuletusi
õpin pähe.
Mitte vähe
teen musi
raamatulehtedele.

Jumaldan sind
mu iidol
Hele-Riin.
Mu piin-
ei iial
saa minust sind.

Küsimärk

Kas pean olema õnnelik, kui saan

koogitüki asemel puru

miljoni asemel sendid

armastuse asemel haletsuse

koosolemise asemel tunnid?

Kas pean leppima

viimase kohaga kui olen esimene

sõimuga kui väärin kiitust

üksindusega, sest armastan vaid sind?

Minu südameasi

Oma südame ma rinnust välja kraapisin
ja andsin sulle sest sul polnud
aga ikka sul ei ole südant, minul on.

Kas tänu sellele ma äkki täna taipasin:
kõik mis mul õnneks vaja olnud
on alati minuga kaasas kui mu telefon.

Ma aru sain, et õnn ei ole sinu süles
ega teistes vaid sopis
sügavas mu enda südames ja hinges ka.

Ei ole kindel, kas naerda sinu üle
või kaasa tunda hoopis
ehk vihata, mis peaks ma tundma?

Kas õnne, vabadust ja kahjurõõmu
tunnen kuna südamest mul
ei jäänud alles piisavalt, et olla endine?

Alati ma olen leidnud endas jõudu
kõiki püüda mõista ja kui hull
tunda kaasa väärituile, olla suuremeelne.

Ma tean, et mul on palju mille eest
tänulik sulle mu surmani olla,
kuid kas see korvab kõik su jõleteod?

Ei saagi öelda, kes on süüdi, sest
ma ise olen paindnud liialt alla
ja sina juukseidpidi mind enda järel vead.

Mu jäänuksüda, kuid siiski leiab veel,
kuis sinu vastu olla leebem,
ta tunneb enamik tast antud sinu kätte sai.

Ei taha osa endast maha jätta. On keel
mul kuri praegu, aga plaan see näeb
ette oodata, ehk mõistusele tuled. Ole pai!

Lollmees

Mis saab siis kui ma ei kannata enam
Lähen minema!
Juuksed löön sahtli vahele ja jõuga
Tõmban lahti.

Mis sa teed siis kui ma lähen?
Tagasi vaatamata
Päriselt päriseks. Karjuks ja lõugaks?
Lööks vastu vahtimist?

Kuidas oleks, kui ust ei avaks ma
Sulle ükspäev,
Lukud vahetaks?
Jätaks su välja kui koera. Niutsuksid?

Kuidas sa tunneks end, kehvalt?
Kui telefon helisev
Jätaks mind täiesti külmaks.
Kuni aku tühjaks saaks. Muretseks?

Kuhu pühiksid oma poriseid taldu,
kui poleks sul enam
minu ilusat pehmet nahka jalge all?
Märkaksid? Mõistaksid lõpuks? Kahetseks?

Kuhu sa läheks kui sul on valus?
Kes oleks kenam,
lohutaks, puhuks peale, kust haiget said?
Nutaksid üksi ja kõik on korras, teistele valetaks?

Aitab, ei suuda ma rohkem
juustel on isegi
juba valusam, kui keegi suudaks
iial taluda ja välja kannatada.

Armastan sind liig palju, mu ohked
nutt ja kisagi
lihtsalt ei enam muudaks
fakti sa rumal ei iial saa mind väärida.

Vanniloom

Ma tahan minna vanni

kuid ma ei leia oma vannilooma

igatsen ma oma mängukanni

ei taha jälle üksinda seebivett juua

ma tahaks pesta ta armsaid karvaseid varbaid,
silitada märgi kõrvu oma väikeste varvastega
vaadata teisest vanni otsast ta tilkuvaid ripsmeid
sõrmedega teeks vee all patse ta kõhukarvadega

mu veelelu on kadunud juba mõnd aega

kas läks ta ära mu juurest

või ei ole tal lihtsalt enam minu jaoks aega

või äkki olen ma ise saand suureks

ei, mu vanniloom on katki

ja õhust läks tühjaks

räpane ja haiseb mälestuste prügikastis

mis tunne mul on nüüd, kas vastik?

tugev rusikas südant pigistab kui vaatan ta laipa

seal rüvetatuna lebab puruks nagu kasutatud kondoom

mina seda ei teinud, üks võõras, kuidas ta võis ma ei taipa

enam pole ta minu vanniloom.