Kummitav kass

Oma südamehärrale tegin kiisunahast viisud.
Ise rappisin, parkisin ja kokku lappisin
selle vaese triibukirjalise kiisu,
armastuse nimel ta külmavereliselt tapsin.
Pehmete viiskude eest sain musi ja keppi,
meel oli hea ja kõik oli justkui hästi.

Õhtul hilja pugesin, üksi oma kõledas korteris,
imalalt pehmete linade vahele ja üritasin uinuda.
Varsti juba nägingi pühvlit kühvlit pühkimas - magasin.
Kesk musta ärkasin vajadusest urineerida.
Silmad lahti plõksatasid, sest voodiääre all
kuulsin käpapehmeid samme, mul püsti tõusis karv.

Unetus mind rusikaga surub silmaauku,
igal ööl jube kassiraip akna taga ütleb mau,
nahatute käppade müdinal igemetega voodiserva haukab.
Deltaune ajal küüsi põrandasse trambib, huikab krrnäu.
REM-und hommikul vara õõnsa nurruga häirib,
süütunne rinnust varsti mu kopsud on närind.

Mida sa tahad must õõvastav elajas?
Kisendan kiledalt lämmatavas kambris.
Ei tahtnud su surma, tahtsin hästi vaid elada,
su nahata mu ihaldusobjekt seksiks pold valmis.
Väsimusest laip kui kassiraip viimse hingetõmbega
inhaleerin roiskuva tapjaarmastuse mürginõela.