Mu naine üleeile kurtis mulle pisarsilmil,
ei ole keegi kirjutanud temast luulet.
See liigutas mind sügavalt
ja võtsin seda nagu palvet.
Akna taga sinitaevas pole halle pilvi,
õrnad lehed paigal on, ei liigu tuules.
kirik päikses helgib valkjalt.
Vaatan seda rahu kuldset
ja mõtlen, et
kui ma sind ei tunneks üldse,
siis meenutaks see sind.
Mina näen fassaadi taga varjul
sügavale peidetut ja maha salatut.
Tahad olla nagu kalju
aga see on alatu,
et minu naisel on mees,
kes talle luuletab,
aga luuletusi ei kirjuta.
Kallis, oled vaba seest,
julge võtta, mida ihaldad,
oma elu tuleb elada!
No comments:
Post a Comment