Oma südame ma rinnust välja kraapisin
ja andsin sulle sest sul polnud
aga ikka sul ei ole südant, minul on.
Kas tänu sellele ma äkki täna taipasin:
kõik mis mul õnneks vaja olnud
on alati minuga kaasas kui mu telefon.
Ma aru sain, et õnn ei ole sinu süles
ega teistes vaid sopis
sügavas mu enda südames ja hinges ka.
Ei ole kindel, kas naerda sinu üle
või kaasa tunda hoopis
ehk vihata, mis peaks ma tundma?
Kas õnne, vabadust ja kahjurõõmu
tunnen kuna südamest mul
ei jäänud alles piisavalt, et olla endine?
Alati ma olen leidnud endas jõudu
kõiki püüda mõista ja kui hull
tunda kaasa väärituile, olla suuremeelne.
Ma tean, et mul on palju mille eest
tänulik sulle mu surmani olla,
kuid kas see korvab kõik su jõleteod?
Ei saagi öelda, kes on süüdi, sest
ma ise olen paindnud liialt alla
ja sina juukseidpidi mind enda järel vead.
Mu jäänuksüda, kuid siiski leiab veel,
kuis sinu vastu olla leebem,
ta tunneb enamik tast antud sinu kätte sai.
Ei taha osa endast maha jätta. On keel
mul kuri praegu, aga plaan see näeb
ette oodata, ehk mõistusele tuled. Ole pai!
No comments:
Post a Comment