Kuulan sind.Suu unustasin lahti.
Süda jahtub,
mõte töötab,
et jõuda järgi-
su sõnadel suur hind.
Pilk kinnistunud
sinu huultele,
et paremini mõista,
pähe jätta
su iga silbikene
imetlusest kivistunult.
Su huuled,
mida närid,
on nii õrnad
ja nii haprad
nagu poleks päris,
aga sind ma kuulen.
Ma vaimustun
nii kohutavalt
sinu breketeist.
Uurin neid
detailselt.
Põnevusest kangestun.
Embaks sind,
ei julge.
Jalge ette langeks,
ümmardaks.
Mu mulje:
oled jumalik hing.
Kui aega mõelda
su sõnu kordan
oma peas,
siis tean
järgmisel korral
neid sul öelda.
Kodus vedeledes
su luuletusi
õpin pähe.
Mitte vähe
teen musi
raamatulehtedele.
Jumaldan sind
mu iidol
Hele-Riin.
Mu piin-
ei iial
saa minust sind.
ma küll ei tahaks mina olla :)
ReplyDeletejumalik ood, kummardan maani su ees :)
selline natuke eneseirooniline liialdus pidi olema... ma siiski nii crazy päris ei ole veel:D
ReplyDeleteaga psühholoogia koha pealt ei oska ise väga küll midagi targemat välja mõelda, et ümbes kordan ka, mis sa räägid ja kuulan suu ammuli. ja ma kardan, et ma ei suuda nii fierce raamatut kirjutada, kui üldse:)