Jäetud kass

Üksi oma räpases toakeses
jälgin, kuidas lilled närtsivad.
Imen endasse tolmu
kuni kopsud täituvad.

Üksi kitsas toakeses
kuulen autosid mööduvat.
Aiman, et nendel on elu,
üksteisega halvasti käituvad.

Tähelepanelikult uurin
kärbseid, vangis koos minuga
minu väikeses peakeses,
saatjaks kuiv melanhoolia.

Kas juba ammu surin,
vaikselt kattusin tolmuga
väikeses toas oma peakeses
tolmust sai tolm kõige täiega.

Litsakas naine

Kõik tundub kuidagi õige
ja teistmoodi, kui mina midagi teen.
Kui ma sooritaks massimõrva,
siis tunduks seegi ok endale.

Ma ei taha ju halba, kõigest
käitun nagu inimene, teelt,
kes eksinud on kõrvale.

Püüan õilis olla, plaanitsedes head,
aga ootamatult asjad hirmsad
juhtuvad minuga, teistele teen
seda, mida ei taha, et mulle tehtaks.

Sisetunnet järgin, ei vaeva pead
kuni avanevad silmad:
jälle oma hinge olen määrind mustaks.

Keerukad sotsiaalsed käitumise normid
ununend on õhuavadega purgis
vangistuses sinu silma all kadus
kriitiline analüüsivõime.

Ärakasutatavaks said minu vormid,
moraal libekeeltel komistas ja murdus.
Nööri oksa külge sõlmin sõlme.

Kassiarmastus

Olin juba unustanud, mis tunne
on olla kellegi jaoks terve maailm.
Öösel harjunult end üksi nutsin unne
pisaramärjaks jäi paistetanud silm.

Iseend veensin, et iial mitte keegi
ei tahaks pidevalt minuga olla.
Teised ju minust üldse välja ei teegi,
andsin armastuse suhtes alla.

Aga sina, ihkad kogu aeg minu lähedust,
sinu tunded on siirad, puhtad ja lihtsad,
sulle omab ainult armastus tähendust,
olgu minu rahalised tingimused kuitahes kitsad.

Su kiindumust ei vähenda, et olen depressiivne
ja lasin sind lõigata endasarnaseks munadetuks.
Kassiarmastus must, soe ja karvane ei tunne piire,
ma sindki esmapilgust armastan, mis ka ei juhtuks.

Terve korteri katsid karvavaibaga
ja kusehaisuga kõik asjad märgistasid,
võitlesin pidevalt hirmsa allergiaga,
päästmiseks mul veenid läbi närisid.

Positiivne naine

Mu elu on nii rõõmus ja naljakas,
et hüsteeriliselt naerdes veedan päevad.
Öösiti ei saa magada,
naerma ajab kogu aeg nii väga.

Entusiasmist ei jää mul vajaka,
päevad rahmides ja rabeledes läevad.
Hea tulevik vaja ju tagada,
hiljem puhkust nautida on aega.

Ükskõik mis ka ei juhtuks,
naeratus kunagi nurgast ei mõrane.
Hähh, mingi emakavähk
mind küll tegutsemast ei takista.

Ei taha kedagi haigevoodile toeks.
Kõva naine ei vaja kõva meest.
Ei hirmuta mind ükski haigusnäht,
lõbusalt põrandale vereklombi tatistan.

Mul on nii lõbus elu,
haiguse tõttu mind vallandati
ja mees läks noore naisega minema.
Hullult naljakas,et teised on nii rumalad.

Mulle on tundmatu valu,
mida sõjaajalgi kannatati.
Tobedad, ajab naerma.
Naeran, naeran end surnuks nagu nutsid jumalad.

Unekass

Magan. Magan oma elu maha.
Magada on parem kui elada.
Enam, enam iial ärgata ei taha.
Midagi oma elust ei taha teada.

Unes, unes on kõik kirev,
värviline pehme ja soe.
Unes sügavas kõik minev
enne lahkumist hinge ei poe.

Põgenen. Põgenen elu eest
ära iseenda elu seest unne.
Iseenda eest põgenen, sest
kardan kuna end ei tunne.

Ärgata, ärgata enam ei taha.
Surra, magada. Magades surra.
Magades tahan saada maetud maha.
Mulla all ei saa keegi teha kurja.

Kest

Teile meeldib ilus ümbrispaber,
ei hooli üldse sellest, mis on sees,
niikuinii midagi kena ja tühist.
Järjekordne eelarvamuslik klišee!

Kui oleksin seest tühi nagu nukk,
mind ilmselt peetaks täiuslikuks.
Ise õnnelik ja vait kui sukk,
välist on nii lihtne armastama panna

Kõrgest riiulist saaks mulle kabel,
kummist naeru naeraksin üksi.
Ei otsiks keegi, et meil oleks miskit ühist,
ei läheks korda mulle, kelle jalas püksid.

Ei eksisteeriks omaette tühi kest,
kuitahes kena ikka kokku kukuks.
Valguses ja tuules kuivaks rabedaks, sest
ei oleks seda sees mis elu annab.

Taltsutatud naine

Sind ise mangusin, et taltsutaksid mind,
nii väga tahtsin suga mängida,
et oleks mälestusi, millel kallis hind,
sa vajaks mind, sind tahtsin vajada.

Ei oleks enam poiss, kui teisedki,
mu jaoks saad ainulaadseks.
Ma iial pole tavaline olnudki,
ka sinu jaoks saaks ilmas unikaalseks.

Oh taltsuta mind ära, palusin,
see oleks nagu päike paistaks uuesti,
ma eksimatult tunneks sinu sammusid
ära sammust kuuesaja kuuekümne kuuestki.

Ei mõista keegi iial muud kui seda,
mida ise endale on allutanud.
Sul sõpra pole kuna poest ei leidnud teda.
Saad sõbra, kui mind oled ära vallutanud.

Kuidas ometi sa võisid selle unustada
jääd igavesest ajast igavesti vastutama
ta eest sa, kelle oled suutnud taltsutada?
Sa lahkusid ja minu jätsid üksi surema...

http://www.spiritual.com.au/articles/prince/PrinceCh21.htm

Väärkoheldud kass

Enam ei suuda isegi
mööda seinaääri roomata,
hambutuks löödud kurk
on sisemusse tühjaks kisendatud.
Mind nähes nutab pimegi
mu piinu võib õhust hoomata
valust verine toanurk
kõigest valest, mis mulle sisendatud.

Ma ei tulnud ju ise koormaks,
maiustuste ja hellitustega meelitasid,
õrnalt sõrmitsesid mu karva,
sosistasid, kui väga mind igavesti vajad.
Nüüd ainult jood ja sõimad hooraks,
süüdistad, ise end lööma sind keelitasin,
tähele paned mind üliharva
kui jään ette, mind minema ajad.

Kui mul oli veel pääsemislootus,
mööda seinu ma hiilisin vaikselt,
kuid sa uksest mind minna ei lasknud.
Hirmus kirglikult krabasid sülle,
haaras magusmürgine ootus,
meenus, miks sinu juurde jäin paikseks,
su kleepuv lubadus oli mind kastnud.
Valedega mind nöörisid enese külge.

Teinekord ähvardasid ja peksid,
mõnitasid mu katkutud kasukat,
naersid õelalt mu haledat kuju,
viha hoogu sai haprast skeletist.
Kuidas olin küll sinus ma eksind,
ei tundud üldse su keha asukat.
Üleminek õuduseks oli nii sujuv,
et ei märgand sinus sees peletist.

Mul on kõrini,
jõud on otsas,
nurgas kössitan,
lõppu ootan.
Surmatunnini
soovin, et oskaks
mõista, mossitan,
lootuse kaotan.

Kas tappis mind su julmus või armastus?

Rebasnaine

Ilusate kavalate silmade pilk on tuhmunud,
teie jaoks surun neisse tehisnaerusädeme,
soolased pisarad laintena läike maha on uhtund,
maailmaga kaotand viimsegi sideme.

Kuidas ma püüan kõigest hingest,
silmile manan üledramaatilise kurbuse,
et saaksite osa mu valust ja pingest,
ikka vaid langete kavalate ilusate silmade hurmusse.

Ilusad kavalad silmad täis teeseldud tundeid
varjavad nii palju, mida keegi ei oska näha,
väsinult loevad sekundeid, minuteid, tunde
ja keegi ei aima, et enam ei elada taha.

Kodukass

Palun tule ja kaissu mind võta.
Palun tule ja tee mulle pai.
Palun tule. Oh, palun sind, rutta!
Ütle, et lõpuks kõik korda nüüd sai.

Sünnipäevakass

Varsti jälle minu juurde
ennast lohistab, määrdunud
sleihvide sahinal

Rahulik naine

Imestate, kuidas miski mind
ei ärrita, endast välja ei vii.
Rahul on oma kindel hind:
endale valetan, kõik on hästi nii.

Pisaraid neelates, kivinend
rõõmutut naeratust naeratan,
viimne lootus ja unistus purunend,
mille üle siis enam kaevata.

Tühjal emotsioonitul ilmel
vaatan, kuidas mu elu hävineb,
taevas mu kohal on pilves,
ma sisimas kisendan ja värisen.

Teie ikka imestate, et eluaja
olen olnud nõnda vaikne ja rahulik.
Loodan, et lämbunud karjete kaja
surres minu seest pääseb, vahul hing
üle keeb ja purskub igast rakust.
Siis mõistate, et olin kaugel rahust.

Kass Carmen

Väikse nöbinina hommikul teki alt välja pistad,
avad rohelised pikaripsmelised silmad,
uniselt vaatad telefoni kella,
kerra kerid end tagasi sooja pessa.

Magades laisalt ühe käpa üle teise viskad,
pikkade küünte otsad on natuke külmad,
sooja tekki su peal ma kohendan hellalt.
Kassiuni võiks mitu päeva kesta.

Toidu magus lõhn sind siiski üles meelitab.
Pehmete käppade padinal,
valge koheva karva sahisedes,
saba püsti oma kristallkaussi limpsima tuled.

Nina kirtsutad, sööma sind keelitan,
piima valan su toidule ladinal,
kurjalt põrnitsed õelalt kohisedes.
Sabaga vehid, karv turris, minnes ukse pauguga suled.

Karjäärinaine

Ära sega mind,
ma pean töötama!
vastan laupäevaõhtustele kõnedele.

Rahul pole hing,
sunnitud ootama,
teised esmaspäeval asuvad töödele.

Magamisele aega
ma ei kuluta
enne, kui järjekordne projekt valmib.

24/7 end vaevan,
et ei tuluta
jääks konto, vaja osta uus auto kallis.

Stress ähvardab tappa
ja kuigi olen
surmavalt haige, ikka tõusen ja töötan.

Läheb jälle rappa,
on juba kole,
suhe mehega, ei mõista mida minult ootab.

Pole enam mul
aega hingata,
miski pole tähtsam, kui et tööd on nii palju teha.

Täna hommikul
kergem ärgata
oli, lendasin kiiresti tööle ja avastasin, keha jäi maha...
surm mu karjääri ei peata!

Kassjumal

Poodiumil Kleopatra kõrval istusid
Pea püsti ja vurrud sirgu
Vaatasid kuis töölised kive kiskusid,
nõrkesid, mõni enam ei virgund.

Kõik sinu eeski kummardasid,
sa võisid teha mida tahtsid
nagu jumalat sind ümmardasid,
ülalt alla kassisilmad kõiki vahtisid.

Egiptuses ei olnud tavaks,
et kassid palju kauem omanikust elaks,
seepärast nagu ikka kavas,
sind ruttu tuli panna teise ilma kaasavaraks.

Rituaaliga elusana nina kaudu
peene kõrrega imeti välja aju,
kividest nad olid ehitanud haudu,
kuhu kass koos vaaraoga vajus.

Paks naine

Täna jälle õgisin,
viis kommi sõin ära,
põsed punnis pugisin,
silmis haige sära.

Eile ennast kaalusin.
Kaal läks katki.
Näljahood kui saabusid,
närisin ma vatti.

Mõõdulint on sentimeeter
supermodellimõõdust
kaugemal jälle. Peegel
peegeldab minu suunas õudust.

Mu XXS suuruses püksid
ei läinud enam jalga.
Läksid, aga see üksi
ei loe, kitsad olid, oh halba.

Homsest ma enam ei söö!
Nädala pärast ehk julgen
kaalule astuda. Ei löö
risti ette, 38 kiloga surma suunas kulgen.

Metafüüsiline kass

Kui huvitav, et mida armsam kass
seda enam valgust paistab,
kui sisse vaadata ta pehmest kõrvast.

Just nagu sangadega portselanist tass
imeilus, aga vaevalt üldse mõistab,
kas jutt käib august või hoopis selle servast.

Kuid päris päriselt ei iial teada või
ja kasse huupi hukka mõista,
kas nende pea on tühi või hoopis tähtsust täis.

Nii tihti hukkamõistjat tabab terav kiisusõim,
sind vabalt mõista võiks ta,
kuid teda segasid, peas metafüüsiline keerd tal parasjagu käis.

Emmekas "naine"

Kus oleksin küll sinuta?
Mul on vedanud:
kuis oleks ennast sirutand,
kui oleks pidanud
ise vaeva nägema. Ei virutand
ust kinni ega visanud
mind ära ja plaanid sind ei hirmutand.
Ma pole jonninud ja kisanud.

Mul ilmas talumatult kergem.
Tean, mul olemas alati
on minu emme.
Vahel tunnen olen kõige nõrgem.
Tean, kui lebaks palatis,
tooks mulle šokolaadikomme.

Ja kuidas veel mind lohutab,
et kuigi juba pension laekub,
ei näe sa üldse välja kohutav,
mis sest pole iial vaevund
trennis käima ega nälgima.
Nii tunnen, mina ka ei pea
teiste hullustega kaasa mängima,
et vanaduses välja näha hea.

Munadega kass

Üle ajalehe esikaane laiutavad
munadega kassi munad.
Miks end paljaks kiskuda
ja näidata kõigile,
kas muidu kuulsaks ei saa?

Las pealegi kõik juba haigutavad
paljad uudised ju vanad
võiks parem kaljult viskuda.
Oma laiadele õlgile,
kass ei lase laimul langeda.

Ainult munadeta tegelasi
morjendab eludetute kriitika.
Munadega kass oma mune sügab
ja sisimas rõõmustab,
kuulsus sest vaid kasvab.

Munadega kass end lasi,
spetsiaalselt karvutuks kriipida,
teab rahva meel ei ole kuigi sügav,
nad täiega põrmustab,
meediaga mängida oskab.

Tasuline naine

Mees peab naist hindama
ja rikas peab olema.
Üleni peab üle kuldama,
sest ei ole kole ma.
Tasuta ma kellelegi ei naerata,
niisama oleks odav kaela karata.

Kuidas veel ma ilus
ja noor saaks püsida
Peaks istuma vilus,
kui ei oskaks raha küsida
Või palju hullem veel:
oleks see, kes tööd teeb.

Raha eest ei ole üldse vale
oma siledat ihu teistele laenata.
Kõik teavad, mu tõeline pale
on vooruslik ilma ühegi veata.
Kalli kingi vastu kõik teen,
mida iganes küsid ja natuke veel.

Hummeri ja suure maja ees
selja pööran ja kummardan maani.
Ole sa ükskõik kui vana mees,
end imen su külge nagu kaan.
Igal õhtul salaja küünla süütan,
et ei vananeks, kuidas end siis müütaks.

Mängukass

Küüned maha lõigatud,
rullitatud vurrud,
hambad ära nüritud,
käsu peale nurrud.
Kasukas on valgendatud,
harjatud ja vannitatud.

Söögiks keemiline puder,
joogiks dest. vesi,
istumisest liha nõder,
lõhnaks parfüümvesi.
Kõik, mis söödud sisse,
jääbki organismisse.

Karv on kinni lakitud,
diivanit dekoreerid,
kaisus kotti pakitult,
kui äkki onaneerid.
Vaevalt keegi märkabki,
kas sa enam ärkadki.

Ühe silmaga naine

Ok, sa jood palju,
pigistan silma kinni.
Teed nõmedaid nalju,
pigistan silma kinni.
Tihti minu peale karjud,
pigistan silma kinni.
Küll vägivallaga harjun,
pigistan silma kinni.

Ühel hommikul ärgates
avali kisun sinkjaks pekstud silmad.
Peegli ees karjatan märgates
nägu on hirmus nagu poksijate ninad.
Valuga surun kinni mõlemad silmad,
sest iialgi ei suudaks jääda sinust ilma.

Minu üleannetu kassike

Täna jälle vannitatud jalaga
sitahunnikus libastusin.
Kusehaisu sain diivanist vaevaga,
puhastusvahendist kibestusin.
Tänutäheks kribisid mu käed verele,
ei aidanud mu palve jätta järele.

Kord kolmeks pikaks kuuks
mu juurest ära jooksid.
Nälgisin end murest luuks,
vandusin sind pooksin.
Naerdes kiisunaeru tagasi tulid,
kuid minu jaoks sa ammu juba surid.

Sünteetiline naine

Metüleendioksümetamfetamiin kehas ringleb,
higistama ajab arüültsükloalküülamiin,
klorofenüülpiperasiin vabastab pinged,
hallutsinatsioonid lüsergiinhappe dietüülamiid.

Silmad ainult üksainus suur pupill,
elektrooniline muusika keha läbib,
ninasõõrmeid katab valus verivill,
ajutegevus iga korraga rohkem hälbib.

Polüestertopp vastu nahka liibub
lateks ei lase kannikatel hingata,
varbad higistavad nailonsukkades, liigub
dubirütmis jalg, mis ilma kontsakingata.

Iga päeva ja ööga üha enam
paistab välja, et peagi sünteetika
väljast lämmatab ära keha
ja seestpoolt tühjaks söövitab.

Kassitopis

Kapi otsas vanade ajalehtede, tolmurullide
ja muude unustatud asjade vahel
koitab klaassilmne kassitopis.
Nahk kuivand ja krõbisev, lollide
silmadega jõllitab kooruvat lage,
ta aju kapis klaasi taga piiritusetopsis.

Elusana ammu samas toas kass ringi jooksis.
Armastus ei tahtnud, et teda pureks vagel,
toit aastaid peale surmagi ei puudund mollidelt.
Taksidermist ta puitalusele kinni kopsis.
Armastus lõi üle pea kokku neil kahel,
järgmine topis sai kassiperemehe peenisest ja pallidest.

Teise mehe naine

Issand, miks sa mind kohvile kutsusid,
sa oled ju teise mehe naine.
Las mees ostab kohvi ja maksab maksusid.
Jumal tänatud, et minu mõistus on kaine,
muidu meeltesegadusehoos ehk oleks tulnudki
pärast kahetsenud ja absurdist ära surnudki.

Issand, miks sa mulle meile kirjutad,
endal mees olemas ju kodus.
Mispärast mulle vahel isegi helistad,
smsse miks saan sinult rodus?
Kas sinu mees sind enam ei rahulda?
Ah, abielus naistega ei viitsi ma jamada.

Iseenesest oled ju tore ja huvitav
välimusel pole üldse viga,
aga, et väga mind tahad on hirmutav.
Sulle ma vastan sõnumiga:
"Jäta mind rahule haige libu,
ma sind ei taha, oma meest niku!"

Süsimust kass

Verd täis valgunud silmadega
jälgin su kuju tumedast varjust.
Hoogu võtan tagakäppadega,
kujutlen kuidas sa minu käes karjuks.
Hirmus kiskja tulnud otse põrgust.

Paakunud verest räpaselt
pruunide meetriste küünistega
aplalt rebin liha. Käppadelt
su nahatükke pudeneb limastena.
Tulin, et sinusugustele kätte maksta.

Silmakirjatsejad, valetajad,
loomapiinajad, juristid ja poliitikud.
Õõvastavaks muutuvad te ajad.
Verejanulised silmad metsikud
pimeduses õudsat lõppu ennustavad.

Teravad kollased kassikihvad
nagu praekahvlid kriibivad vastu
te konte. Punased igemed ihkavad
räpast värdjaverd siis ehk ei saastu
te olemasolust ja alatust elust paremad.

Ilusa naise needus

Elu aeg olen tahtnud ilus olla,
pidevalt selle nimel pingutanud,
sest oli aeg, kui nägin ilu endas
ainult mina ise, ei mõistnud,
miks see ometi välja ei paistnud.

Arvasin, ilu ees kõik teed on valla
Tükk aega, kui kiideti ei uskunud.
Kuid, mida edasi aeg lendas,
ise oma välimust hakkasin hindama,
edevus kasvas kindlamast kindlamalt.

Ronisin iga ereda lambi alla,
rohkelt komplimente välja nurunud.
Enesehinnang omaette kondas.
Ilu oli pidev väsitav võistlus,
milles ma midagi halba ei haistnud.

Igaüks mind ülistusega üle kallab,
väline ilu sisemise varju on surunud,
Kõigest sääsk vist undas,
näis, kui rääkisin, minu rinda sa,
keskendunult jäid vaatama imetlevalt.

Kõik tahaks ainult norida mu kallal,
kui esimene vaimustus on purunud
ja ei saa aru, kuidas
niimoodi peast kadus mõistus,
miks kohe mu sisemist nõrkust ei vaistnud.

Ei tea kas ilu silmad jääga hallab,
et käitud sa, kui valust hullunud.
Kadedus su ligi uitas?
Miks mind järsku hakkasid ründama
ja eemalt põrnitsema nii vihkavalt?

Oleks nagu öelnud isa Allah,
mu peas vaid põhk on palliks rullunud,
poolgi sellest ära koitas.
Ma olen ainult sobiv kaunistus-
aeg, rohkem minust oodata, on raiskund.

Kui ajaks mulle peale mulla,
ma oma ilu sisse oleks ära surnud,
kui peielauas pitsi hoitaks,
kas toostiks oleks: küll oli ilus ta
ja mäletan end ainult teda ihkavat?

Ei taha enam ilus olla,
ükskõik kui palju olen pingutanud,
näen ise ainult sisu endas.
Keegi nagu poleks mõistnud,
saab ainult rumal olla ilus paistnud.

Seksikiisu

Jah tõesti,
pidevalt tahakski end su vastu nühkida
ja magusasti nurru lüüa.
Päevad läbi su jalge ümber keerutaks.

Mitte miski
ei saa seksimõtteid mu peast pühkida.
Ahh tahaks sind ära süüa!
Enne veel tuhksuhkru sees veeretaks.

Kurrnjäu
palun ometi võta mind sülle ja silita,
igalt poolt üle keha,
kurgu alt süga ja meelitusi sosista kõrva.

Oo väoo,
iga öö oma sooja ihu vastas mind kaisuta,
luba mul mõnuleda,
las ma nuhutan iga su kurdu ja serva.

Ihalen
keerata end kerra ümber su peenise,
kareda keelega limpsti
tõmmata üle su erogeensete tsoonide.

Piinlen,
kui ei saa sinuga miilustada. Teen ise
endaga head miskit
või küüntega kribin su portree toolile.

Jah tõesti,
seks ongi minu elu sisu!
Mis on siis,
olengi armas seksikiisu.

Kummist naine

Üksi pimedas kapinurgas,
särvaid nukujuukseid katab tolm,
väike ämblik koob jalgevahele võrku,
olen õnnetu.

Tahaks jälle su munni tunda enda kurgus,
koos suuga auke on mul kolm
ja ma kunagi vastu ei tõrkund.
Olen hüljatud.

Kui mind ostsid, olin kallis.
Pehmest silikoonist vetruv nahk,
täiuslikud kumerused,
olin ihaldatud.

Ammu, peale viimast korda, käisid üksi vannis,
varem ikka võtsid minu kah,
nüüd kappi panid kõverasse,
olin unustatud.

Kaunid sinisilmad tolmust tuhmund,
ikka loodan veel ja ootan,
et põrgataksid minu kummist keha,
olen lootusetu.

Ma saan aru, mis on juhtund,
päris naine end nüüd sinu vannis leotab,
pole täiuslik küll nagu mina, kuid mis teha,
olen elutu.

Paks kass

Paistes jalul vaevu hiigelkõhtu järel veab
ainult selleks, et end suuremaks veel süüa.
Pärast sööki jälle palju puhkama ta peab.
Vaene ülesöönud kass näeb väga haige välja.

Elav näide sellest, kuidas liigne armastus võib tappa.
Jube armas välja näeb, samas õudustäratav.
Haledalt kui ütleb njäu, südame mu rinnust näppab,
maiuspalu söötma ajab, mitmeid tundeid tekitab.

Surnuks tahaks kallistada nunnu pehme kiisu.
Lihtsalt nutan, sest nii ära piinatud on loom.
Et ei näeks ta armsat kuju, silmad välja kisun.
Suurest süüst ma ennast elutuppa üles poon.

Naaber hiljem laibahaisust ukse maha lööb.
Minu luitund keha leiab rippumas ta eest.
Kassike on minu lihast ennast rasva söönd.
Kiisu pehmest kehast naabri süda sulab seest.

Minu naine

Mu naine üleeile kurtis mulle pisarsilmil,
ei ole keegi kirjutanud temast luulet.
See liigutas mind sügavalt
ja võtsin seda nagu palvet.

Akna taga sinitaevas pole halle pilvi,
õrnad lehed paigal on, ei liigu tuules.
kirik päikses helgib valkjalt.
Vaatan seda rahu kuldset
ja mõtlen, et
kui ma sind ei tunneks üldse,
siis meenutaks see sind.

Mina näen fassaadi taga varjul
sügavale peidetut ja maha salatut.
Tahad olla nagu kalju
aga see on alatu,
et minu naisel on mees,
kes talle luuletab,
aga luuletusi ei kirjuta.

Kallis, oled vaba seest,
julge võtta, mida ihaldad,
oma elu tuleb elada!

Hulkur Kass

Hammastega loom käib ringi
ja kodu tal ei ole.
Vurrudega loom kõnnib omapäi,
tal pole kuhugi kiire.

Kassid ei kannagi kingi,
kodutu elu on kole,
neid pidevalt kimbutab veretäi,
samas neil polegi piire.

Haisev ja tokerdand mingi
kasski ta enam pole,
kõht reeglina tühi ei iial täis,
harva leiab surnud hiire.

Täna prügi seest leidis singi,
kõik oli liiga tore,
vaesele kiisule ohutu näis...
Vares laiba kohal tiirleb.

Läbinähtav naine

Kus sa oled, ma ei näe?
Lubasid ju tulla ja minuga olla.
Su leidmiseks sirutan välja käed,
pihkudesse vaid tühja õhku jääb.

Kas sind tõesti jälle ei ole?
Ei uskuda suuda, et sa ennast ei muuda.
Ma arvan, et nähtamatu oled,
kujutult kirest mu vastu põled.

Kuidas leian su kehatu suu,
et oma huuled su läbipaistvusse suruda?
Ei huvita mind muu,
kardan astuda su klaasist keha puruks ma,
oled õrn ju kui tuul.

Kadunud must kass

Me olime lahutamatud, mina ja minu kass.
Ma olin lohutamatu, tal tühi piimatass.

Ta oli süsimust, läikiv ja rasvane.
Ei ole küsimust,kokku me kasvame.

Küüntega istus mul peas nagu kõuepilv.
Igapäevaselt muuseas oli sitt kassilm.

Hommikul kohe küüned lõi näljaselt kõrri,
koidikud tüüned ajas täiesti lörri.

Kõik päevad veetsin oma kassiga kahekesi.
Ennast veensin, pole mul peale tema teisi.

Kassist luuletasin, ta muutus armukadedaks,
tube tuulutasin, jäi kõhnaks vana paks.

Luule hõivas kogu aja, kass jäi omapäi.
Järsku oli tühi maja, raibe oli läind.

Agul olin segaduses, tundsin temast puudust.
Oma uues vabaduses, kirun kassitruudust.

Supernaine

Mida te tahate minust?
Mul ongi kolm kätt ja kolm jalga,
kolm suurt tarka pead,
neli suud ja tervelt kümme silma.
Teil pole ühtki küsimust,
mille vastust ma ei tea.

Suudan olla igal pool korraga
igas valdkonnas olen proff,
tule julgelt palu mu abi,
kui su tassist otsa saab kohv.
Mina olengi maailma päästja,
kurje plaane ja ohte näen läbi.

Kui sul on hiigelsuur mure,
mida keegi ei taha kuulata,
siis tule mind sitaga üle vala,
teiste paska mul meeldib kasida.
Olen nii võimas, et kasvõi sure
pole ilmas asja, mis poleks mu ala.

Ära arva, et mina öösiti magan,
vajan puhkust peale rasket tööd,
mina ei pea ju üldsegi sööma,
piisab, kui näen, et sina sööd.
Milleks joon ja õhku veel hingan,
surnultki loodud ma läbi lööma.

Kassienesetapp

Ei ole midagi hullemat,
kui kassil tuleb peale kass.
Pole ilmas pilti kurvemat,
kui kassi enesetapp.

Maniakaaldepresiivmasohhistlik
kiisumiisu iga päev kaktuseid näris,
ahjus magamisega riskis,
tihti mööda kitsast rõdupiiret käis.
Lillepotte endale tõmbas kaela,
psühhopaadist ketikoera narris,
vahel hüppas aknast alla,
karv elutüdimusest turris,
alati käppadele maandus,
seitsmest elust ikka alles kuus.

Meeleheitest end pesumasinasse heitis,
oma pehmeid käppi kirus,
sest torusiili pudelit ei saanud lahti.
Tundis end eriti nirult,
kui poomisnöörid kõik läksid katki.
Viimases hädas end Hiina lennule peitis.

Guandongi provintsi kitsas autokastis viidi
koos tuhande omasuguse suitsiidikiisuga
viisteist jeeni kilogramm maha müüdi
tiáo wèi fān qié jiàng, et lasta maitsta hea.

Pooleteise minutiga keevas vees,
koos silmade, küünte ja karvadega,
viis elu kassikesest välja kees.
Oma viimase elu ajal ehmatusega
taipas, et ei tahagi surra nii piinarikast surma
viimses jõus kisendas ja sisises kuumas vees
"Parem mitte kunagi, kui liiga hilja,"
sõnas Laozi, kulp käes, kuuma pliidi ees.

Täiuslik naine

Usun, et olen ideaalne:
tean täpselt, mida tahad,
mõistan küsimata salajasemaidki soove,
näen vaeva, et sul oleks kõik, mida vajad.

Ilus, tark ja andekas.
Pikad blondid juuksed,
sinisilmad, rinnakas,
väiksed varbad, nukuripsmed.
Ülikoolis diplomeeritud,
pea entsüklopeedia,
lugend palju raamatuid.
Kireks fotograafia,
hästi joonistan ja maalin,
vabal ajal luuletan.
Ainult sind ma armastan.

Voodis iialgi ei ütle ei,
meeldib kodutöid teha,
tasuks palun vaid pai,
ise teenin endale oma raha.
Kui teeniks rohkem, siis ainus,
mis ma ostaks oleks
sulle auto hästi uhke,
kõiki su makse maksaks,
kallis vanalinna korter
ja Pärnusse suvemaja.

Enese peale ma üldse ei kuluta,
hindan loomulikku ilu,
kaunis olen niigi ilma vaevata
ja sale nagu kilu,
sest söögist ka ei hooli,
sind mul meeldib toita ja nuumata,
sinu eest võin minna toidupoodi.

Ilma mingi probleemita lasen
sind sõpradega jooma.
Ise kodus soojas hoian aset,
ei suitseta ega joo ma.
Kui kutsud, hea meelega
vaatan teiega koos jalgpalli
või pornofilme telekast,
seebiseriaale ja naistekaid ma ei salli.

Igal õhtul, kui sa tuled töölt,
kirumisele kaasa elan.
Vaatan, kuidas sulle tehtud sööki sööd,
massaaži saavad väsind jalad.
Siirast huvi tunnen sinu
ameti ja tegemiste vastu,
saan täielikult aru, et minu
naisteasjad on tüütud.

Olen üleni täiuslik ma,
kui miskit on puudu muutun.
Ainus, millest aru ei saa,
miks sa ikka mind ei taha,
kuidas pole sind end
armastama panna suutnud.

Nojah see mu viga on,
et pole enam süütu...

Kummitav kass

Oma südamehärrale tegin kiisunahast viisud.
Ise rappisin, parkisin ja kokku lappisin
selle vaese triibukirjalise kiisu,
armastuse nimel ta külmavereliselt tapsin.
Pehmete viiskude eest sain musi ja keppi,
meel oli hea ja kõik oli justkui hästi.

Õhtul hilja pugesin, üksi oma kõledas korteris,
imalalt pehmete linade vahele ja üritasin uinuda.
Varsti juba nägingi pühvlit kühvlit pühkimas - magasin.
Kesk musta ärkasin vajadusest urineerida.
Silmad lahti plõksatasid, sest voodiääre all
kuulsin käpapehmeid samme, mul püsti tõusis karv.

Unetus mind rusikaga surub silmaauku,
igal ööl jube kassiraip akna taga ütleb mau,
nahatute käppade müdinal igemetega voodiserva haukab.
Deltaune ajal küüsi põrandasse trambib, huikab krrnäu.
REM-und hommikul vara õõnsa nurruga häirib,
süütunne rinnust varsti mu kopsud on närind.

Mida sa tahad must õõvastav elajas?
Kisendan kiledalt lämmatavas kambris.
Ei tahtnud su surma, tahtsin hästi vaid elada,
su nahata mu ihaldusobjekt seksiks pold valmis.
Väsimusest laip kui kassiraip viimse hingetõmbega
inhaleerin roiskuva tapjaarmastuse mürginõela.

Korralik naine

Mehed on hirmsad
tahavad ainult ühte,
mida, mina ei nimeta
see on nii kole sõna.

Ükskord ma tegin seda
see oli nii räpane,
kuidas ma suutsin imestan.
Mis mõttes, sul on kõva?

Mehed on vastikud
vaatavad nilbeid pornofilme
tahavad naisi alandada,
teha neid jubedaid asju.

Mõned naised on rumalad
mõned isegi ilged
lasevad end veenda,
pole väärikust ega au.

Mina jätsin oma mehe maha
kui ta palus mul end sealt raseerida
ja viimse piisana karikas
tahtis mu suud oma kubemesse suruda.

Issand kui jälk ma eal ei taha
kellelegi nii väga meeldida,
et käituksin kui litsipurikas
ükskõik, kui ilusti mult nuruda.

Iga normaalne naine teab,
et vahekord on ebamugavus,
mis tuleb välja kannatada,
kui aeg on lapsi saada.

Mehi maapõhja nean
ei mõista, kuidas seksuaaltegevus
on ainus, millest päevad läbi mõtelda,
tunnen neile kaasa.

Ood meesjumalusele

Ma tahan, tahan Sind,
ilusaim asi, mida mu silmad on puudutanud!
Tahan, tahan iga Su
millimeetrit liibuvate huultega õnnistada!

Ma vajan, vajan Sind!
Midagi peale Sinu kehalõhna hingata ei ole suutnud.
Vajan, vajan! Igatsus
ja nälg Sinu hõrku maitset endale suhu imeda.

Ei suuda ma Sinu
sinisilmade ees alasti mitte kuumata ja sulada.
Ei suuda Su
huulte hinguses täiusliku kulmukaare all jätta põlvili langemata.

Ei saa ma Sinu
ideaalset peenist nägemata rahus nädalatki olla.
Ei saa. Igatsus
ja sõge iha Sind iga mu tühimikku täitmas tunnetada.

Ma võiksin surra
Su iga raku täiuslikkust andumusega imetledes.
Ma tahaks nutta,
kui mind täidad jumalikmeeletult väljakannatamatu naudinguga.

Ma võin murda
kõiki reegleid ja piirdeid kahetsuseta patustades.
Ma tahan võtta
sind kõvasti ja sügavale, end üle valada su spermaga.

Ilastav kass

Vaata kallis see rõvearmas
mustavurruline ilastav kass
on meie ühine laps.
Meie armastuse viljaks sündis
see võigasnunnu kiisu,
kel on minu armsus ja sinu ila.

Tal karv on pulstund narmas,
nurub meie hellust näss.
Ilgelt märg must ninanups.
Täna sabaalusega parketti kündis
maha jättis sitaviirud
täpselt nagu väike sina.

Kõrva tagant kergelt kiilas
pooli hambaid pole suus,
kassitoidu talle läbi mälume.
Ainus mida suudab veel
on magada ja suurest armastusest
pehmeid hambaid ja ila me külge nühkida.

Kallis nii hea, et me liit pole jooksnud liiva:
me kirg kustumatult suur
lõi sellise värdja ilusakese.
Tülgastusarmastust täis mu meel
uskumatust õnnest ja vihkamisest
ei saa muud kui pisaraid pühkida.

Tülpinud

Jumal tänatud, et jätsid mind
nii kauaks välja külma kätte.
Nüüd olen kubemeni kivikõvaks külmund
ja südameni jäätnunud.

Jumal tänatud, et jätsid mind
hulpima üksinduse kõrvetavkülma vette
Nüüd olen sõrmeotsteni valutuks tülpinud,
varbad veepõhja laiali puistanud.

Jumal tänatud , et enam ma
ei valgu laiali su pilgust
ega kaota täielikult oma olemust
ja konsistentsi.

Jumal tänatud, et enam ma
su meela hääle kõlast
nagu või ei sula su kaunitel kätel õliseks loiguks,
et emmata su saapakontsi.

Tule proovi mind solvata,
ma olen minetanud tunded.
Sandistunult seisan oma vankumatuses.

Tule proovi mind emmata,
ma olen külm ja kange.
Mul ei ole enam vedelat südant sees.

Mina olen alkohoolik

Täna jälle ma olen purjus,
üksi pudelit loksutan.
Minu sees ainult kasvab kurjus,
viha viinaga makku loputan.

Joon kuni raev keeb üle ääre,
pead vastu põrandat koputan,
võtan sihtmärgiks oma sääre,
tigeduse kõik laiali oksendan.

Veres vuliseb hundi julmus,
alkohol aju ära on soperdand.
Joomisest tulnud lõvi uljus,
promill tüli norima nüpeldab.

Täna käitun kui tõeline lurjus:
lõugan, sõiman ja ropendan,
rusikaga su põsesarna muljun,
küünarnukiga kõhtu koperdan.

Kuidas jälle mul õhtu nurjus?
Meel must, viin on kui saapamääre.
Ajab jooma mind marumõtete valjus,
vimmast higistab iga nääre.

Inimloom(us)

Väike tüdruk isa kukil sõitis,
pehmes tuules lehvis valge juus.
Isa tütrel loomaialoomi näitas,
tüdruk tundis end seal kõrgel nagu tuus,
kõik inimesed pisikesed olid jalge ees,
ei kartnud üldse, isal hoidis kaelast,
sõrmed varjul tema suures habemes.

Nad naersid ahve, pilti tegid koaalast.
Kaerlkirjak ainsana vast oli pikem neist.
Kui koju jalutasid isa meel jäi kurvaks,
see oli tunda tema habemest.
Näis tuul ta kohe pooleks murraks,
mees ikka rääkis loomadest.

"Sa kuula nüüd, mis isa ütleb sulle:
üht liiki loom peaks aias puuris olema,"
kortsutades oma pakse kulme:
"Ei ole õige hoida vangis koledas
neid, kes on loodud jooksma metsikult
ja meil neid teistpoolt klaasi jõllitada.
Seepärast ainus, kes väärib elu trellitult
on inimloom, sest oskab ainult hävitada."

Nüüd isa küürus halli habeme all käib,
vist vedas oma vara liiga palju seljas
ja tütar tema kõrval liiga ilus näib,
ei ole enam väike ja naiivselt uljas,
käib oma radu, ei usalda, et keegi
teda kannaks. Ta tookord ehmatas
ei mõistnud isa tuska ja seegi,
mis isa sõnas vaid tütart jahmatas.

Kui vaatan oma vana isa ma
tunnen süüd, et olen vajutanud nii
vastu maad ta oma vajadustega
ja aru saan nüüd, mis piin
ta sinisilmad õnnetuks on teind.
Kõik näevad vaeset küürus meest
ja muu ei huvitagi neid,
kui ilus on mu isa seest.

Palju tööd ja vaeva, vähe tasu.
Kõik naeravad ta üle vaid
kui naersime kord klaasi taga asu-
vaid loomaia vaeseid elukaid.
Igaüks vaid iseendast hoolib,
et kuidas enda käsi määrimata,
sõnniku seest ennast tähtsaks vooliks,
saaks teiste kukil end kõrgemale upitada.
Vot seda tahaks läbi puurivõre,
raha eest ohutust kaugusest jälgida
ja naerda nii, et püksis kusenire,
kuidas me kõik üksteist õgime, et mitte nälgida.